sellest hoiduda. ,,Nahutada" said ka tema kaasaegsed, nt B. Pasternaki ,,Doktor Zivago" oli Nabokovi arvates ,,haiglane, andetud ja võlts" teos. Vastuseta jääb küsimus, miks ei kirjutanud ta kunagi Ahmatovoast, Bulgakovist või Tsvetajevast. Küllap oli kibestumuse ja vihkamise kõrval üheks põhjuseks ka teadmatus temani lihtsalt ei jõudnud vaikima sunnitud autorite looming. XX sajandi suurimaiks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud Nabokovit kaua omaks tema soov saada endale vene kirjanduse õppetool ei teostunud üheski ülikoolis, kus loenguid ta pidas. Küllap oli selles nii kadedust, kui ka võõrastust kummalise, üleoleva ja iroonilise mehe vastu , kes enne loengut tavatses küsida : ,,Kas kõigil on mugavad kohad? Olgu :mitte juttu ajada, suitsetada, kaduda, lehte lugeda, magada, ja jumala pärast, tehke märkmeid." Õpetamine oli Nabokovile enne ,,Lolita"
niivõrdm kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, sellest polnud miskit kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: vene keeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940. aastast lisandub sellele ingliskeelne looming: 8 romaani, autobiograafiline proosa, loengusarjad ja tõlked. Tänapäeval peetakse Nabokovit postmodernistiks, kirjanikuks, kes vaatleb maailma kui mängu, muudab koomiliseks mis tahes elusituatsioonid; kes heidab pilgu ajaloole kui omamoodi karikatuurile ja kirjutab isiksusest, kes oleks justkui väljaspool ajalugu, sest ajalugu on end lõplikult kompromiteerinud, ja kõigi inimeste saatus sellel karikatuuril on olla pagulane.
Raamatus võib aga lugeja leida mingisuguse arusaamise juba esimestest ridadest. "Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-li-ta..."(Vladimir Nabokov, "Lolita", lk 10) Neid sõnu on juba raske sama emotsiooniga eesti keelde tõlkida. Film peab aga kogu romaani sisu ja mõtted edastama meile kuuldavalt. Ükski "pedofiil" aga ei vabanda ennast nende sõnadega välja, neid ei suuda usutavalt rääkida ka raamatu - Humbert. Kui poleks Nabokovit, kes paneb neisse sõnadesse kogu oma elu ning tunde. See ongi raamatu suurim pluss filmide ees. Nagu juba enne mainitud, ei ole "Lolita" filmid sugugi ebaõnnestunud. Õnnestunud filmi kolm kriteeriumit on järgmised: tuleb austada originaalteksti, peab arvesse võtma kirjaniku visiooni ning tulemuseks peab olema iseseisev kunstiteos. Kas "Lolita" vastab neile nõudmistele? Kindlasti. Stanley Kubricu film algab tegelikult romaani lõpuosaga, teos on justkui pööratud peapeale
annaabi.ee 
