e) Tõvestavad valgud on denaturatsioonile eriti vastupidavad, taluvad hästi keetmist, ülerõhku kuumutamisega, etanooli, UV-d. Priionhaigustesse surnud inimeste ja loomade laibad tuleb põletada. f) Haigus ei tunnista liikidevahelisi biobarjääre, levib ühelt liigilt teisele. Lammastel oli alguses 15-16. sajandil skreipi, tiirutas enne surma ümber on telje, kuni suri krampides. Tapasaadustest tehti loomasööta, mis jagunes karusloomadele (naaritsatele) ja veistele, kellel tekkis hullulehmatõbi. Veistelt läks see edasi inimestele, tänu brittidele, kes sõid ajutoite. Inimeste surmajuhtumeid aastas 30 - 40. Haiguse peiteaeg väga pikk, kuni paarkümmend aastat. Haigestumise viisid 1. Iseeneslik - mutatsioon, mille tagajärjel normaalne valk muutub tõvestavaks 2. Nakatumine - tõvestav valk peab tungima organismi ja sealt närvidesse a) priionhaige looma meeleelundite, aju, või liha söömine
Toiduks tarvitab räim planktonit. Suurem osa Läänemere räimi koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes 1-15 meetri sügavuses vees. Sügisel kudevat räime nimetatakse sügisräimeks. Erinevalt enamikust merekaladest arenevad vastsed räime marjateradest merepõhjas. Räime püütakse aasta ringi ja püüda saab teda nii rannikuvees kui ka madalal kaugel avamerel. Rohkem kui pool püütud räimedest söödetakse karusloomafarmides ameerika naaritsatele ja rebastele. Kilu elab Läänemeres peaaegu kõikjal. Ta koeb avamerel, tähtsamad koelmud on Läänemere keskosas. Kilu on räime järel teine Läänemere tähtsaim püügikala, millest valmistatakse konserve vürtskilu. Puuduvad täpsed andmed, miks mõni aeg tagasi hakkas arvukus meres vähenema, kuid arvata võib, et selle põhjuseks on kas liiga intensiivne kalapüük või mere saastumine. Tänu rangetele kalapüügipiirangutele on kiluvarud viimasel ajal hakanud jälle kasvama.
bektereis, räni- ja sinivetikaist. 3) balti lamekarp- valge ja hapra kojaga, elab mudasel põhjal, filtreerib toitu mudase põhja ülakihist 4) tavaline harjasabalane- elab sügavamal mudasel põhjal, sööb pisiloomi ning mere põhja kogunenud organismide jäänuseid.Kalaliigid: 1( räim- kõige paremini kohastunud riimveega ja elab kogu Läänemeres. Toiduks tarvitab planktoni. Suurem osa nendest koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes. Enamus neid söödetakse karusloomafarmides ameerika naaritsatele ja rebastele. 2) kilu koeb avamerel, valmistatakse konserve ja vürtsikilu 3)lõhe- Läänemere väärtuslikum siirdekala. Osa elust saadab mööda meres, osa siseveekogudes. Püütakse triivvõrkudega. 4) lest- koeb Läänemere lõunaosas avamerel, tema mari hõljub vees, koeb madalatel ja vastsed arenevad merepõhjas.Linnuliigid:1) kivirullija- avamere saarestiku kui ka välissaarte arvukaim kurvitsaline 2) punajalgtilder- saarestiku kurvitsalistest arvukuselt teine lind 3) meriski-
30-40 cm. Kaal: 600 - 900 g. Sabapikkus: 10 - 15 cm. Kaitse Eestis Tuhkur ei ole Eestis looduskaitse all. Elupaik Tuhkrud asustavad edukalt nii metsa- kui ka kultuurmaastikke, isegi märgalasid. Oma urud rajavad nad kas kaldavalidesse või siis puujuurte alla. Oma jahimaadel toimetavad tuhkrud peamiselt öösiti ja üksi. Territooriumi märgistatakse tugeva ja spetsiifilise lõhnaga nõre eritamisega. Segamini võib ajada Käitmine ja liikumisviis on üsna sarnased nugistele ja naaritsatele, kuid näolapp on neil hoopis erinev. Seega, kui satute tuhkrule otsa vaatama, siis ei saa teda kellegagi segamini ajada. Levik ja arvukus Eestis Tuhkur on levinud üle terve Eestis, kuid tema arvuku varieerub niimoodi, et Lõuna-Eestis on tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem. Selle peidulise ja öise eluviisiga arvukust on väga raske hinnata, mistõttu polegi teada palju tuhkruid Eestit oma koduks peab. Eluiga Kuni 5 aastat. Pereelu
annaabi.ee 
