Kuperjaanovi Üksikjalaväepataljoni relvur-ohvitseri ametikohale. Alates 2000.aastast teenib ta Kaitsejõudude Peastaabis kaitseväe pearelvuri ametikohal. 4 3. Vaido lapsepõlv Vaido Halliküla lapsepõlv möödus, sünnikodus, Lõkova külas. Lõkova küla asub Venemaal. Nagu kõigil lastel, nii ka temal olid omad mängud ja toimetused. Põhilised mängud olid õe ja vennaga ning naabripoistega. Mängiti rahvastepalli, trifaad, jalgpalli, peitust, luurekat. Pidi ka karjas käima, abiks olema heinatöödel, põldu harima. Karjas käies lugesid lapsed raamatuid ning igavuse peletamiseks valmistati pajust pille, mida oli tore mängida. Heinatöödel käidi kogu perega. Lapsed pidid riisuma või koorma otsas heina sõtkuma. Paljudel kodustel töödel aitasid lapsed vanemaid. Vaidole meeldis väga lapsena joonistada ning oli huvitatud relvadest
Kui mõõduvõtuks läks oli Andresel muidugi rohkem krabisevat. Saksakambrist tuli aga välja Kassiaru Jaska, kellel olid varvaste ja sõrmede vahel sajalised. Peagi suundus ka Pearu saksatuppa. Jaska ja Pearu tellisid kõrsis viibijatele viina: Jaska toobi ning Pearu pool. Tegevust korrati veel paar korda. Kui Pearu mõne päeva pärast koju läks pidi naine teda teenindama kui ori. XXVI Andres hakkas uut rehetuba ja rehealust ehitama. Liisi ja Maret, kellel oli Oru naabripoistega suhtlemine keelatud, vedasid salaja Oru- Joosepile ja Karlale saepuru ning laaste. Ühel õhtul jäid tüdrukud emale vahele. Mari lubas neile, et ta isale sellest ei räägi, kui tüdrukud edaspidi ka hästi käituvad. Poisid ehitasid materjalidest kindlused ja mängisid sõda. Tüdrukud vaatasid seda hoolega aia tagant. Talu oli nii palju arenenud, et esimest korda võeti appi ka suviline. XXVII Kui Indrek oli nelja-aastane sündis Ants. Andres kuivatas humalat, et sellest õlut teha
tegutseb. 41 Peategelane Liisu on veel liiga väike, et saaks rääkida konventsionaalsete rollipiirangute, käitumismustrite ja identiteediarusaamade eiramisest. Teda tuleb siiski pidada emantsipeerunud tüdrukuks, sest ta kannab endas tüüpilise poisteraamatu iseseisva ja aktiivse kangelase käitumisjooni. Ta on arvatavasti naabripoistega nii palju luure-, peituse- ja sõjamänge mänginud, et nukud ja tubased tegevused ei tundu enam huvitavad. Lasteraamatus ei tohi olla liiga palju tegelasi, sest lapsed ei suuda neid meelde jätta ega neil vahet teha. See peegeldab ka noore lugeja limiteeritud elukogemust. Mida noorem on peategelane, seda vähem teab ta inimesi peale oma pere liikmete ja lähimate sugulaste. Liisu sarja kõrvaltegelased on noorem õde, vanem vend, ema-isa ja episoodilised vanavanemad