Vitriin lausa kõikus. Lähemale jõudes selgus, et nad tahtsid kätte saada kommikarpi kõige ülemiselt riiulilt. Muidugi nad said nüüd selle. Häbelikult tulid ka tänusõnad üle huulte ja siis jooksuga kassa poole punuma. Mõtlesin hirmuga ,mis oleks saanud kui riiul oleks lõpuks kukkunud. Ma elan korrusmaja 5dal korrusel. Tihti koolist tulles leian trepilt ees jalgu puhkava naabrimemme. Ta on just poest tulnud. Kaasas suur kott. Muidugi pakun abi koti tassimisel. Naabrimemm on väga rõõmus selle üle. See on asi, mis tuleb iseenesest. Ei mõtle ju peale seda, et oh ma tegin vist täna kellelegi head. Aga nii ta tõestii on. Ma arvan, et heategu võib olla ka kellegi aitamine pika perioodi vältel, mitte ainult ühekordne. Selleks on näiteks vanemad. Ikka ja jälle on asju,mida kodus korda saadad, et vanematel lihtsam oleks kui nad töölt tulevad. Ja vanaemale valmistan ma rõõmu juba oma kohalolekuga. Teistest tegudest rääkimata.
vikatiga ähvardab. Lapsed otsivad lindu veel kalmistult, mis muutub äkki kauniks roosiaiaks ning kus "surnuid ei olegi", ningm kohutavast metsast, kus inimesestunud puud otsustavad puuraiduri lastele kätte maksta selle eest, et nende isa tegi metsatööd. Kõik see on ühe öö unenägu, mis aga laste arvates kestab terve aasta. Tyltyl ja Myltyl ärkavad esimese jõulupüha hommikul oma kodus. Peagi tuleb külla naabrimemm, kes on unenäohaldja moodi. Tema haige tütar on juba ammu omale igatsenud Tyltyli puurituvi. Ja nüüd märkab poiss, et tema lind on sinine. See ongi sinlind; ta annab selle naabrimemme tütrele ja tüdruk saab terveks. Autori juhtmõte: Sinilind pole midagi muud kui püüd ja tahe anda õnne teistele ja selle läbi ise õnnelikuks saada. Minu arvamus: Õnn võib peituda just seal, kust me seda otsidagi ei oska ning andmisrõõm on suurim rõõm. Igaüks on oma õnne sepp
rajoonis, suure sõidutee ääres, sisehoov lastest ja hulkuvatest kassidest kubisemas. Mustamäel oli neil väike korter, kus tuli noorema venna Eediga tuba jagada. Vanal kodul oli üks väga oluline plusspunkt- kohe kõrvalkorteris elas Kaarina parim sõber. Nende naabriks oli sattunud vene perekon, pärit Krimmist. Vanaema Babuolevat kunagi ammu tüdrukuna koos isa ja emaga Eestisse elama tulnud. Tema poeg ja minia olid juba Mustamäe lapsed. Naabrimemm oli sõbralik ja väga helde. Kuna Kaarina ja Eedi pärisvanaemad olid, kes maal, kes oma tööga hõivatud siis oli nii tüdrukule kui ka hiljem ta pisivennale heaks hoidjatädiks just Babu. Nii kasvasid Babu laspselapsest Katjast ja Kaarinast südamesõbrannad. Ühel päeval satub, aga Kaarina telekast nägema otseülekannet pronksiöö mässust. Järsku ilmub ekraanile tüdruk, kellel on samasugune kilekas nagu tal endal. See reedab kõik,
Ema jaoks olid sellel hetkel olulisemad sõbrad ja alkohol ning laps oli teisejärguline. Juhanil on meeles hirmus kogemus, kuidas ta sõbrad teda üksi jätsid kui ta kanalisatsioonikaevu kukkus. Juhan pidi seal üksi külmas ja kitsas augus veetma palju aega, enne kui ta leiti. Ma arvan, et sellest ka hirm pisikeste ruumide ees. Ka praegu ei ole Juhan kunagi kindel, et koju minnes ei pea ta veetma aega külmas koridoris oodates ema kojutulekut. Õnneks on tal hea naabrimemm, kes tihti pakub talle selleks ajaks sooja tuba ja ka sööki. 1 Juhan on meelsamini õpilaskodus kui koju tahab minna. Õpilaskodus on tal rahuldatud kõik Maslowi püramiidi esimese astme vajadused. Soe söök ja soe tuba. Alati puhtad riided ning pesemise võimalused. Kodust tulles on Juhanil tihti seljas need samad riided millega ta reedel koju läks, kaasas ei vahetus riideid ega sokke
annaabi.ee 
