viimased paar sajandit. Ehal käidi leeritatud tüdrukute juures, ka ehalkäijad olid leeritatud ehk täisealiseks tunnistatud. Ehalkäimine algas paastumaarjapäevast 25. märts, kui tüdrukud olid; väljend- "saanud võtme" - kolisid lakka või aita magama, enamasti küll jüripäevast 23. aprill´st kuni mihklipäevani 29. sept´ni. ~läbi suve. Ehal käidi neljapäeva ja laupäeva õhtuti mis olid ka kosjaskäimise õhtud. Komme on tuntud üle maa ning ka naaberrahvastel v.a. õigeusklikud, setud ja venelased. Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga. Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis.
Lauliku asend: muinaskreeklased arvasid laulul ja luulel olevat omad jumalannad e. muusad. * Homerose aja kutselisi eepiliste kangelaslaulude esitajaid, luuletajaid ja lauljaid nimetati aoidid'eks. * Keskaja kelti õuelaulikud ja luuletajad olid bardid. * Minstrelid olid XIII-XVI saj. aadlike teenistuses olevad laulikud, kes polnud rüütlipäritolu. * Kasahstani ning kirgiisi rahvalaulik-improvisaator kannab nimetust akõnn. * A1zerbaidzaanlastel, armeenlastel ja nende naaberrahvastel on poeedid-rahvalaulikud ning muusikamehed asuugid. * Domineerivalt meeste laul on ka vene kangelaslaul bõliina, mille esitajat kutsutakse skazitel või skazitelnitsa. Teiste rahvaste rändlaulikute taolisi pole eestlastel olnud, ilmselt välismaise romantilise kirjanduse mõjul hakati meilgi selliseid otsime. Ka polnud tavaks laule esitada kandle saatel, nagu üksilaulul kuulajate lõbustamiseks üldse oli vähe kohta regivärsikultuuris. Lauliku soost.
Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba. Miks põhiliselt samakujuline rehi püsis põhja-, ida- ja lõunapoolsetel naaberrahvastel kindlalt elamust lahus, aga meil kujunes niisama kindlalt eluruumiks. Tänapäeval on kindel, et rehielamu kui suur hoone on kohapealse arengu tulemus. Leitakse, et rehealune sai alguse suitsutoa esikust (Lõuna-Eestis). Valdav rehielamu Eestis sai algusevilja sisseveoks rehetoa kõrvale ehitatud sammastele tugineva lahtise varjualusena (sellest nimetus ka rehialune), mis edasiselt said kindlad palkseinad. 18
AJALUGU Nganassaanid assimileerisid endasse ilmselt mingi paleoasiaatilise kütirahva, nagu ka läänepoolseid jukagiire, põhjapoolseid tunguuse ja läänepoolseid samojeede (Gratsova 1994: 242). 17. sajandil maksustati nganassaanid venelaste poolt. Pikka aega elasid nganassaanid üsna eraldatuna venelastest. Muutuse tõi nõukogude võimu sisseseadmine. 1930.-40. aastatest alates - mõned aastad hiljem kui naaberrahvastel - hakkasid võimud taga kiusama ka nganassaane, represseerides nii samaane kui kulakuid hoolimata sellest, et nganassaanide seas ei leidunud märkimisväärset varanduslikku ebavõrdsust (Forsyth 1992: 310). 1930. aastatel kollektiviseerimise käigus moodustati kolhoosides põhjapõdrakasvatusbrigaadid, mis koosnesid algul vaid nganassaanidest. Hiljem 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel ühendati aga nganassaani ja dolgaani brigaadid
annaabi.ee 
