kujunemisloos, rõhutades, et viimasel aastatuhandel on esinenud suundumisi nii murrete eristumisele kui sarnastumisele. Valdav enamik lõunaeesti murrete vahelistest erijoontest on samuti tekkinud viimase tuhande aasta jooksul. Lahknevuse olulisemad põhjused olid erinevad keele- ja murdekontaktid: · Mulgi murde erijoontest on mitmed seletatavad lääne-eesti keeletava mõjudega; · Tartu ja Võru murde erinevuste peamised põhjused on põhjaeesti naabermurrete mõju Tartu murdele; · Suur osa Võru ja Setu erinemustest on seletatavad vene murrete mõjuga Setus. Viimastel sajanditel on olnud oluline ka kirjakeele mõju. Murdepiiride kujunemine Murdepiiride kujunemisel olid tähtsad looduslikud piirid ja ühendusteed. Veekogud, nagu järved ja mereväinad, on ühendatud paljusid piirkondi: Peipsi-äärseid alasid, alasid ümber Võrtsjärve, Lääne-Eesti saari jms. Eraldajateks on olnud suured metsad ja sood. Olulised olnud ka
Arutluse lähtekoht ja suur osa näitestikust on seotud läänemeresoome keelte baltismidega. Mägiste toetub ning pooldab uus-grammatikute seisukohta: regulaarsed häälikuseadused on primaarsed ning peaksid kehtima ka sõnavormide lõpuosiste kohta (Eva Saar 2015). 2.1 Eesti Ingeri alased uurimused 1920. aastatel Julius Mägiste magistriväitekiri on jäänud tänaseni oluliseks võrdlusallikaks kõigile läänemeresoome murdeid käsitlevatele teadustöödele. Näiteks võib tuua naabermurrete ja -keelte ülevaated „Ingerisoome Kurgola murde fonoloogilise süsteemi kujunemine” (Leppik 1975), „Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia” (Laanest 1986), „Kirderannikumurre” (Must 1987) jt. Eesti Ingeri keelekujusid käsitlenud magistriväitekirja väärtust iseloomustatakse ka sõnaga „igavene” (Viitso 2000). Uurimuses eneses oli käsitletud kaheks alamurdeks jagunev keelepruuk: kreeka-katoliku usku ingrikud ehk isurid ja soomlased-luterlased
Saar 1998, 1999, Faster, Saar 2002). Murdekontaktide uurimine on 1980ndate lõpust tõusnud üheks keskseks teemaks eesti dialektoloogias. Karl Pajusalu doktoritöö (1996) käsitleb Karksi murrakust lähtudest keele- ja murdekontaktide mõju murdekeele varieerumisele ja tasandumisele. Eesti ja eestirootsi murdekontakte on käsitlenud Evi Juhkam magistritöös (1998) ja hiljemgi (Juhkam 2000), kirderannikumurde suhteid naabermurrete ja -keeltega Piret Norvik oma magistritöös (1998) ja artiklites (1996, 2000) ning Kaja Toikka magistritöös (2000). Hiiu murrakute ja soome murrete sõnavarasuhteid jälgib Meeli Sedriku magistritöö (1994b, artiklid samast 1994a, 1995). Sedrik on jälginud ka Hiiu murrakute kontakte eestirootsi murrakutega (1999). Paul Alvre on vaadelnud kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni (Alvre 2000). Eesti-läti keele- ja murdesuhteid eritleb Lembit Vaba doktoritöö (1997)
annaabi.ee 
