tuleks. Näitusel on välja toodud fotod Kurvitza loodud katedraalist, mis koosneb väljast üleni vanadest akendest ning meenutab tõesti mõnd katedraali. Minu arvates on see päris huvitav viis kunsti luua. Katedraal näeb eriti kaunis välja just öisel ajal, sest nagu fotodelt näha võib on see seestpoolt valgustatud. Vanast aknast on valmistatud ka Kurvitza teos ,,Kahetsus, et tädi Klaara naabermajast lõpuks ometi surnud on" , kuid lisaks aknale on selles teoses kasutatud ka vanu ajalehti ning värvi. Aken on seest üelni täidetud kokku kägardatud ajalehtedega ning nendele on joonistatud akent meenutav kujutis. Antud teose pealkirjal puudub minuarvates igasugune seos teosega, kuid nii paistab ka olevat kõigi ülejäänud teostega. Maalidest oli näitusel ühtedeks vähestest töödest kolm teost pealkirjaga ,,Ilmutus hõbedal"
NATIONALE) kuna nemad esindavadki rahvast. Sellega oli parlamentaarne revolutsioon alanud: parlament oli sündimas. 20. juuni hommikul jäid aga "isehakanud parlamendi" liikmed Väikeste Rõõmude palee ukse taha. Valvurid väitsid, et kuningas andnud käsu hoone muuks ürituseks korda seada, mistõttu istung jäävat ära. Väljas sadas vihma. Abt Sieyès, kelle arvamus asjast oli kõige autoriteetsem, soovitas koguneda lähedal paiknevasse pallimängusaali LA SALLE DU JEU DE PAUME6. Naabermajast toodi laud ja mõned toolid. Koostati lühikese vande tekst7, millega tõotati jääda kokku seni, kui kuningriik saab konstitutsiooni. Seda vannet loeti suure vaimustusega ette lauale roninud vanimale ja kõige lugupeetavamale saadikule astronoom BAILLY'le8 [bai´ji]. Selle üleva hetke on inimkonnale jäädvustanud kunstnik J. L. David9 maaliga "Pallimängusaali vanne" (Le Serment du Jeu de paume). 4
Sellega oli parlamentaarne revolutsioon alanud: parlament oli sündimas. 20. juuni hommikul jäid aga “isehakanud parlamendi” liikmed Väikeste Rõõmude palee ukse taha. Valvurid väitsid, et kuningas andnud käsu hoone muuks ürituseks korda seada, mistõttu istung jäävat ära. Väljas sadas vihma. Abt Sieyès, kelle arvamus asjast oli kõige autoriteetsem, soovitas koguneda lähedal paiknevasse pallimängusaali – LA SALLE DU JEU DE PAUME6. Naabermajast toodi laud ja mõned toolid. Koostati lühikese vande tekst7, millega tõotati jääda kokku seni, kui kuningriik saab konstitutsiooni. Seda vannet loeti suure vaimustusega ette lauale roninud vanimale ja kõige lugupeetavamale saadikule astronoom BAILLY’le8 [bai´ji]. Selle üleva hetke on inimkonnale jäädvustanud kunstnik J. L. David9 maaliga “Pallimängusaali vanne” (Le Serment du Jeu de paume). 4
Menandros kaitseb oma komöödiates inimväärikust, neid, kes on küll teinud palju halba, aga on loomult head, armastavad ja kannatavad. Menandrose komöödiad lõpevad õnnelikult. Tema teosed on kaugel Aristophanese komöödiate poliitilisest tendentslikkusest. Mõned säilinud teosed: "Vahekohus", "Pahurdaja", "Äralõigatud juuksepalmik". Komöödias "Äralõigatud juuksepalmik" elab sõdur Polemon vabaabielus vaese neiu Glykeraga. Kord koju tulles näeb ta, et Glykerat embab noormees naabermajast, ja armukadedushoos lõikab ta tüdrukul ära juuksepalmiku, häbistades teda sellega inimeste ees. Selgub aga, et neiu on vaba mehe tütar ja too noormees ta vend. Kui Palemon süüd kahetseb ja tõotab oma tooreist kombeist loobuda, nõustub Glykera temaga abielluma. Kunst, sealhulgas ka teater, pidi näitama Ateena riigi väljapaistvust. Riiklikku külge rõhutas etenduse algus, mil lavale tulid Ateena eest võideldes langenud sõjameeste lapsed. Enne
annaabi.ee 
