1 LOGOS sõna, seadus, loogika. Loogika on õpetus õigest mõtlemisest, õige mõtlemise reeglitest. Rajajaks Aristoteles (384- 322) Metakeele alusel saame analüüsida elavat keelt. Ka loogikas on oma metakeel. Sellega kirjeldatakse õiget mõtlemist. Loogika 4 traditsioonilist osa: 1. Õige mõtlemise seadus- samasuse, vasturääkivusi välistav, välistatud kolmanda ja küllaldase aluse seadus. 2. Mõtlemise üldvormid: 1) mõiste, 2) otsustus, 3) järeldus. 3. Mõtete seostamise vormid arutluses: 1) induktsioon, 2) deduktsioon, 3) analoogia. 4. Tõestus ja ümberlükkamine. Loogikad: 1. Formaalne loogika Pöörab tähelepanu lausete vormile, mitte sisule. Peamine tähelepanu mõiste õpetusele. 2. Kvalentne loogika kas otsus on tõene või väär. Otsus on absoluutne. 3. Dialektiline loogika eitav loogika. Otsus ei ole absoluutne. Ka...
"Toopika, "Füüsika", "Nikomachose eetika", "Poliitika" ja "Poeetika". Meie ajani on jõudnud see osa "Poeetikast", milles Aristoteles avaldab oma vaateid peamiselt tragöödia kohta. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule. Keskajal usuti, et Aristotelese kirjutistes on kirjas peaaegu kogu tõde, mida inimkonnal tarvis läheb. Mõtlemise vorme uurides rajas ta formaalse loogika(mõisteõpetus, süsteemse mõtlemise alustest ehk esimeses tähenduses teadus mõtlemise vormidest ja reeglitest (mõtlemistehnikad)) mis oli ainus formaalloogiline õpetus 19.saj. keskpaigani. Keele- ja loogikavorme pidas ta ühtlasi olemise vormideks, seepärast seondub tema loogika tihedasti tunnetusteooria ja elamisõpetusega. Aristoteles näitas, kuidas kahest väitest võib vältimatult järelduda kolmas. Näiteks kui me teame, et "inimene on mõistusega
Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2005 2. MÕISTEÕPETUS Mõiste on elementaarseim mõtlemise vorm, mis tähistab asju, nähtusi, nende omadusi ja nendevahelisi seoseid. Sõnaga mõiste on paralleelselt käibel termin, nimetus ja nimi. Loogikaõpetuses eelistatakse nimetatuist mõistet. Mõiste on mõtte element. Mõtet formuleeritakse mõistete abil. Mõtte täpsus sõltub valdavalt vajalike mõistete valikust. Rikkalikum sõnavara võimaldab leida sobivamaid mõisteid mõtte väljendamiseks. Täpsete väljendite leidmisel on oluline sõnade kirjapildi tundmine, veelgi tähtsam - nende tähenduse teadmine. Loogika ülesandeks on tagada mõtete täpsed ja korrektsed formuleeringud. Sellele eesmärgile on suunatud ...
seetõttu kuulub tõestuse teema juurde. Otsustus on tõepoolest pisut kohmakas sõna ja pealegi tikub see sageli viimase silbi võrra lühenema "otsuseks", millel ei ole loogikaga vähimatki seost - seda esiteks. Ja teiseks - ka klassikalise õpetuse terminoloogias on õigustatud aeg-ajalt uuenemised, eriti kui on tegemist selle õpetuse moderniseerimise taotlusega. Kuid traditsioonilises e. klassikalises loogikas on selgelt väljakujunenud kolm osa: mõisteõpetus, otsustusõpetus ja järeldusõpetus. Uue termini kasutusele võtmisel tuleb arvestada ka selle sobivust olemasolevatega. "Väiteõpetus" otsustusõpetuse asemele oleks harjumatu ja tähenduslikult eksitav. Täpsem oleks: arutlusõpetus. Enam kui kolmveerand sajandit tagasi keelemehed ei pidanud seda otstarbekaks. Kas teha taas pakkumine? Teaduses keskse termini asendamine uuega on võrreldav tehnikas uuele standardile üleminekuga; see toob kaasa tohutult
annaabi.ee 
