Siiski on tema töö märgatavalt filosoofilisem kui tema eelkäijatel: ta argumendid on selgemad, rangemalt deduktiivsed ja abstraktsemad. [2:21] 3.2.2 Maailma alge Parmenidese otsimused on koondunud maailma ühe ning ühtse alguprintsiibi otsimisesse. Eelkäjate seletused teda ei rahulda: senised käsitlused ,,arche" (substant e algaine) kohta ei saanudki seda olla, kuna neis oletatav algaine ise oli allutatud alatisele muutuvusele ning voolavusele. [5:22] 3.2.3 Olemine Mis saab olla igipüsiv ja muutumatu? Alati samaks jääv? Selleks saab Parmanidese arvates olla vaid olemine ise, mis ei saa hävida ega tekkida. Olemisele ei saa omistada ei koha ega ilme muutust, ta jääb alati samaks olevaks. Ta on seejuures jagamatu tervik, ühtne, iseendast sõltuv, kõikjal samasugune, mida ei saa olla siin vähem ega seal rohkem. Ei saa olla ka mitut olevat siis peaks olema ka mitte-olev
Varjatud võistlusmoment on ka näiteks juhtiva(te) töötaja(te) ja/või kolleegide usaldus. Oleme kõik näinud kolleege, kelle peale me võime ,,mürki võtta, " et ta ei jäta tööd 9 tegemata/lubadust täitmata ja kolleege, kes ,,teevad siis, kui jõuavad/viitsivad/vihma ei saja" vms. · lähimate kaastöötajate ümbervahetamine vastavalt inimestevaheliste suhete muutuvusele, kuid tehes seda nii vähe kui võimalik. Täiskasvanud inimeste täiskasvanulikkust näitab, kuidas nad suudavad kohaneda neid ümbritsevate olukordade ja inimestega. Kui oma sõpru ja tuttavaid valitakse ise omale tähtsate kriteeriumite järgi, siis töökollektiivi on kokku sattunud või kokku pandud väga erinevad isiksused ja karakterid. Isegi, kui inimesi võetakse tööle teatud kindlate kriteeriumite alusel, (nt
2. liikumine või muutumine kui üleminek olevast mitteolevaks, mis tähendab hävimist. 3. liikumine või muutumine ühest oleva vormist teiseks olevaks vormiks. Selles eristatakse omakord kolm liikumismoodust: a) kvantitatiivne muutumine kas kasvamise või kahanemise suunas. b) kvalitatiivne muutumine, milles täheldatakse ühe aine või elemendi muutumist teiseks. c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse. Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu. 2. Füüsikaline maailmaseletus.
annaabi.ee 
