Elleri enda põhiliselt juba 1920.aastate alguseks väljakujunenud loominguliste, pedagoogiliste ja esteetiliste tõekspidamistega. 1940 sai Ellerist tallinlane. Kuni surmani andis ta sealses Tallinna konservatooriumis kompositsioonitunde. Tema klassis õppisid Pärt, Lepo Sumera, Uno Naissoo, Valter Ojakäät jpt. Elleri oli oma pedagoogitöös väga põhjalik. Teosed pidid olema lõpuni viimistletud. Range oli ta ka komponistide ja muusikateadlaste kui ka interpreetide kasvatamisel. Looming Enamik Elleri loomingust on instrumentaalmuusika. Suurema osa moodustab klaverimuusika. Ligi 200 teost. „Kellad“, „Liblikas“ jt. Viiulile kirjutas miniatuure „Männid“ , „Avarused“. Kaks sonaati viiulile ja klaverile ning viiulikontserdi h-moll. Väärtteoste hulka kuuluvad Elleri viis keelpillikvartetti. Elleri loomingus on olulised kohal sümfooniline muusika (2 lõpetatud sümfooniat, lühivormid)
kunstikogu ja fototeek ning filiaal- eesti lavastaja ja näitleja Andres Särevi (1902-1970) kortermuuseum. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi visiitkaardiks on ajalooliste muusikainstrumentide püsiekspositsioon. Muuseum korraldab näitusi, loenguid, konverentse, kontserte, temaatilisi õhtuid jms. Meie külastasime klassiga ainult muusikaosakonda. Muusikaosakonnas on arvel ligi 500 isikufondi väljapaistvate eesti interpreetide, dirigentide, koorijuhtide, muusikateadlaste, muusikaõpetajate jt. muusikaga tegelnud ja tegelevate isikute kohta. Siin on enam kui 300 fondi eesti laulukooride, orkestrite, ühingute ja seltside tegevusest, üld- ja piirkondlikest laulupidudest ning festivalidest. Eesti muusikaelu tutvustavad fotod, ajaleheartiklid, dokumendid, seltside, laulu- ning pillikooride, Lauljate ja Heliloojate Liidu protokolliraamatud. Heino Heller on lähedalt seotud muuseumiga. Ta on on üks Eesti sümfoonilise ja
saksa koolkondade, eeskätt "meierbeerluse" ja "vagneriaanluse" mõjudest Verdit raevutsema sundisid. Tõsi, "Carlosest" võib Meyerbeeri ooperistruktuuri ning dramaturgiliste arenguprintsiipide sugemeid leida, orkestripaleti rikastamisele aitas Berliozi partituuride tundmaõppimine parasjagu kaasa ning eks mõned Wagneriga kaudselt seostatavad jooned hakkavad siinseal silma. Kas need aga just nimelt Wagneri mõjutused on? Muusikateadlaste kinnitust mööda esineb näiteks Berliozi "Dramaatilises sümfooniaski" mitmeid Wagneri "Tristan ja Isolde" intonatsioone, ehkki teos on ooperist kahe aastakümne võrra vanem! Kuna kujunemisjärgus olev Wagneri stiil ammutas kõigi eelduste kohaselt kaasaegsest, sealhulgas ka itaalia muusikast õige palju, Liszti harmoonia aga mõjutas nii Wagneri kui ka Verdi helikeelt, siis võiks "Don Carlose" ja Wagneri vahelisi puutepunkte otsida mõlema helilooja sidemetest BerlioziLisztiga. Igal
annaabi.ee 
