Olen arvamusel, et kui indiviidil on rikastunud fantaasiamaailm on ka probleemid ning muud kompromissi otsivad olukorrad lahendatavad. Eestis on neoklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin. Samuti on uusklassitsistlikku stiili näha ka selle aja kuulsatel ehitistel, mis omavad praktilist kasutamist veel tänapäevalgi. Näiteks avaldab mulle suurt mõju võimas Kapitoolium, mis asub Washingtonis, USA’s. Nii nagu muusikaski, avaldub ka ehitisel eriline täpsus ja suurejoonelisus. Tahaplaanile ei üritatud jääda ühegi detailiga mis avaldub võimsal Kapitooliumil. Hoonemüraka arhitektiks oli William Thornton, kes oli esimene paljudest selle aja ehituskunstnikest. Hoone jätab mind seda vaatama kauemaks. Paneb mind jälgima selle stiilitäpsust ning puhtust. Muusikavoos ning arhitektuuris on näha rohkesti ühiseid jooni. Pean oluliseks ja hindan selle stiili väljenduslaadi
Kaks esimest on väga energilised ja tempokad ning omavahel väheeristatavad, sest arenesid samadest ,,bugi-vugi", ,,lindy hop" ja ,,jitterbug" stiilidest. ,,Kolmekordne hamburg" on vastupidi aeglane ja sarnaneb ,,slow-fox`i" stiilile. 1947. aastal, rokk muusika tekkega kaasnes ka stiljadige uue tantsustiili ,,rock-n-roll" areng. Muusika oli väga spetsiifiline ning nõudis enda järgi samasugust tantsu. Tihtipeale puudusid kindlad liigutused ja esines palju improvisatsiooni üldiselt nagu muusikaski. [ : https://strana-sssr.net ( 10.05.18 ), Vaba entsüklopeedia: Muusika ja tantsud https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1%82%D0%B8%D0%BB%D1%8F %D0%B3%D0%B8 (10.05.18)] 7 4. Stiljagi ja Nõukogude Liidu rahva omavahelised suhted Juba algusest peale, kui stiljagide stiil alles hakkas arenema, NSVLu rahvas oli väga pahane selle üle, kuidas stiljagid end üleval peavad
dissoneerivaks, sõltub suurel määral ajastust, ajastu kultuurist. Tänapäeva muusikas kasutatakse klassikalise määratluse järgi dissoneerivaid kooskõlasid märksa rohkem kui 17- 18.sajandil. Emotsionaalselt tajub inimene konsoneerivaid kooskõlasid rahulikena, tasakaalustatutena, sileda, dissoneerivaid agarahututena, pingelistena, karedatena. Küllap näitab see liikumine dissonantsi suunas ka elustiili muutumist aegade jooksul. Kuid ometi muusikaski dissonantsi pole liikumine absoluutne, sest nii nagu elu, mis muutub igavaks, kui kõik on sile ja tasane, kuid ka tapvalt väsitavaks, kui vaid pidev pinge, nii on ka muusikas mitte ainult konsoneerivad või dissoneerivad kooskõlad ei muuda teda meeldivaks, huvitavaks, erutarvaks, põnevaks sellisteks, mis ei jäta ükskõikseks, vaid nende vaheldumine, liikumine ühelt teisele. Kui kaks siinusheli, mille sagedus erineb mõne hertsi võtta, kõlavad nad üheaegselt, siiski
mure omakeelse kultuuri säilimise pärast. Eesti kerget muusikat jätkasid rahvalikud laulud. Eriti populaarseks kujunes Raimond Valgre lüüriline looming. Dzäss oli mõnda aega põlu all. 1960. aastate lõpul levis noorte seas ansambli ,,The Beatles" ja temast innustust saanud ansamblite muusika, millele aitas kaasa magnetofonide üha laienev levik. Üldisemat ja ülemaailmset laadi konflikte noorte ja vanade vahel avaldus muusikaski. Lugematute noorte unistusteks sai asutada kitarristide ansambel (tekkisid ,,Optimistid", ,,Peoleo", ,,Toomapojad", ,,Virmalised" jt.), vanem põlvkond ei pidanud nende loomingut aga üldse muusikaks. Ajapikku teravused leevendusid, rokk leidis koha nii sümfooniate kui ka Artur Rinne jt. esitatud rahvalike laulude kõrval. Populaarsemate rokkgruppidena võib nimetada ansambleid ,,Apelsin", ,,Fix", ,,Ruja", ,,Rock-Hotel", ,,In Spe" jt. Heliloojaist tõuseb esile Rein Rannap
annaabi.ee 
