Esimesed suuremad rahvuslikud koolkonnad tekkisid Ida-Euroopas Venelaste, eriti Tsaikovski, mõjul püüdsid ka tsehhid ühendada Lääne vorme tsehhi meloodiate ja faktuuridega. Umbes samal ajal tekkisid rahvuslikud koolkonnad ka Skandinaavias. Esimene, kes jõudis oma maa piiridest kaugemale, oli norralane Edvard Grieg. Kuid paarkümmend aastat hiljem kerkisid skandinaavlased uuesti eesotsas taanlase Carl Nielseni ja soomlase Jean Sibeliusega. 19. saj teisel poolel arenes Vene muusikaringkondades vastasseis kahe loomingulise suuna vahel. Rühmitus ,,Võimas Rühm", kuhu kuulusid noored Vene rahvuslased, nägid Vene heliloomingu tulevikku Glinka muusika rahvusliku traditsiooni jätkamises. Rühmituse liikmed loobusid põhimõtteliselt akadeemilisest kõrgkoolitusest ja tegutsesid kutsetegevuse kõrvalt eneseharimisega. Võimsasse rühma kuulusid Mili Balakirev, Aleksandr Borodin, Modest Mussorgski, Cesar Cui.
aastal loodud Orkestrikontsert. Teos on kirjutatud suurele orkestrikoosseisule ning orkestripartiide keerukus seab mängijatele suuri nõudmisi. Bartók on paljude folkloorialaste uusimuste autor ning osa neist on valminud koostöös teise väljapaistva Ungari helilooja Zoltán Kodáliga. Dmitri Sostakovits (1906-1975) Sostakovits õppis klaverit ja kompositsiooni Peterburi konservatooriumis. Juba oma lõputöö, 1. sümfooniaga äratas ta tähelepanu nii Vene kui ka lääne muusikaringkondades. Kuni 1930. aastani tegutses mees ka pianistina, kuid peagi nõudis helilooming täit pühendumist. Ta on olnud ka Leningradi ja Moskva konservatooriumi õppejõud. LOOMING: Sostakovitsi loometee kulges mõnes mõttes paralleelselt Nõukogude Venemaa ajalooga, seda omamoodi peegeldades ja vahel ka valitsevale ideoloogiale lõivu makstes. Ometi leidis ta isikupärase vahendi iroonia, groteski ja satiiri et väljendada oma
peatub ning lauljad keskenduvad ühele teemale, laules täie häälega. Lühemaid vahepalasid retsitatiivide vahel või lõpul nimetatakse arioosodeks. Laulul on alati instrumentaalsaade. Operett on lühem ja lõbusam versioon ooperist. Osatäitjatest kerkivad esile 2 paari, esimene armastaja ja primadonna ning pisut koomiline meesosatäitja ja kelmikas naisosatäitja. Ülepingutatud ja absurdne muusikaline meelelahutuszanr. Võimas Rühm : 19. saj teisel poolel arenes Vene muusikaringkondades vastassei kahe loomingulise suuna vahel. Klassikalise lääne akademismi esindajad nägid Vene heliloomingu rulevikku Lääne-Euroopa traditsioonide kopeerimises. Rühmitus ,,Võimas Rühm", kuhu kuulusid noored Vene rahvuslased, nägid Vene heliloomingu tulevikku Glinka muusika rahvusliku traditsiooni jätkamises. Rühmituse liikmed loobusid põhimõtteliselt nivelleerivast akadeemilisest kõrgkoolitusest ja tegutsesid kutsetegevuse kõrvalt kompositsioonialase eneseharimisega.
omamoodi kaitsekilp. Kogu nõukogude intelligents oli juba jõudnud harjuda lugema n-ö ridade vahelt. Sel kombel sündisid Šostakovitši partituuride mõjuvaimad leheküljed, kus satiir ja traagika võivad nii interpreedid kui ka kuulajad panna piltlikult öeldes läbi pisarate naerma. 1919-1925 õppis Šostakovitš Peterburi konservatooriumis kahel erialal: klaver ja kompositsioon. Oma lõputööks kirjutas 19-aastane Šostakovitš 1. sümfoonia (1925), millega äratas muusikaringkondades kohe suurt tähelepanu. 1927. aastal kõlas teos Berliinis, 1928. aastal Philadelphias ning 1931. aastal New Yorgis. Sümfooniad Šostakovitš kirjutas 15 sümfooniat. 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937) märgib Šostakovitši loomingus üleminekut varaselt loomeperioodilt keskmisse perioodi. Eriline roll on 5. sümfoonias rütmil. Teravalt punkteeritud rütmifiguurid koos kromatismide ja suurte hüpetega ilmnevad juba esimese osa avataktides,