Klassitsism oli mõistusesajand. 18. sajandil ülistati mõistust ning see asetati tunnetest kõrgemale.Vanakreeka kunsti peeti kõrgeimaks saavutuseks e.klassikaks ning sealt tuli stiili nimetus klassitsism. See oli esimene periood ajaloos, kus ilmalik muusika oli kiriklikust olulisemal kohal. Eelistati instrumentaalmuusikat. Muusikas tekkisid uued žanrid ja esituskoosseisud. Tähtsaimaks muusikaliigiks oli sümfoonia. Vahetus kuulajaskond, põhiliseks publikuks olid haritud linnakodanikud. Pika ja keerukate kaunistustega meloodia asemel hakati kasutama lihtsat, selget ja sageli kolmkõladel tuginevat viisi. Harmoonia oli valdavalt heakõlaline. Pingeliseimaks akordiks oli septakord, mis nõudis alati lahendamist. Hakati kasutama kiiret rütmide vaheldumist,
sisuseletuse või pealkirjastanud osad. (Varem lihtsalt sümf. nr.1 I osa jne...) 3 ROMANTISM 2.1.SOOLOLAUL Esimesed saksa soololaulud loodi 18.sajandil, kuid nad ei kujunenud iseseisvaks zanriks enne Haydnit, kes saksa- ja ingliskeelseid laule. Klassikutele oli soololaul siiski kõrvaline zanr. Tõeliselt tähtsaks muusikaliigiks muutus ta alles 19.saj. Salongides ja kodudes kasutati palju erinevaid kunstlaululiike: näit. arietta, kavatiin, stseen ja aaria, soolokantaat, hümn, ood, rahvalikud laulud. Jaotus seadete järgi oli samuti mitmekesine ja lähtust praktikast: soololaulud, duetid, tertsetid, kvartetid jm ansamblilaulud ning koorilaulud. Lied tähendas esialgu lihtsat salmilaulu, mida lauldi kodudes klaveri või kitarri saatel sõprade seltsis, harva kontserdisaalides
järgult, andes koha tunduvalt komplitseeritumale ja esitajalt suuremat meisterlikkust nõudvale lineaarsele improvisatsiooniprintsiibile. Praeguseks on parafraaslik improvisatsioon kasutusel põhiliselt vabamates kompositsioonides, näiteks džässballaadides, kus meloodia kaunistamine mängib endiselt suurt rolli. Eeltoodut kokku võttes võime järeldada, et hoolimata oma teoreetilise pagasi suurest sarna- susest süvamuusikaga, on džäss arenenud küllaltki iseseisvaks muusikaliigiks, millel on nii kõla-, rütmi- kui vormiküsimustes välja kujunenud oma teoreetilised põhimõtted ja reeglid, mis erinevad tunduvalt süvamuusika aluseks olevatest. Hoolimata erinevustest on mõnedki neist (näiteks George Russeli “Käsitlus lüüdia kromaatilisest tonaalsest organisatsioonist improvisatsioonis”) ka teistes muusikaliikides edukalt kasutatavad. Teema lõpetuseks toon kaks tsitaati Nicolas Cookilt: “Psühholoogilises mõttes improvi-
annaabi.ee 
