Kahele Klaverile ja löökpillile (1937), mõlemad kirjutati esitamiseks Sveitsis, ajal kui poliitiline olukord Ungaris kasvas ebasümpaatseks. Sajandi algupoole esteetikas olid küllalt olulisel kohal Béla Bartóki vaated muusika rahvuslikkusele. Tänu soome-ugri hõimuliikumisele olid tollases Eestis kultuurikontaktid Ungariga tugevamad kui teiste Kesk-Euroopa maadega ning Bartóki 50. juubeli puhul 1931. aastal ilmus muusikalehes, tõenäoliselt tollase toimetaja Riho Pätsi sulest, teda tutvustav artikkel koos Bartóki 1921.aastal kirjutatud autobiograafiaga, milles ta kirjeldab ungari talupojamuusika avastamist: "Kõige selle talupoja-muusika uurimine oli mulle otsustava tähtsusega -- ta viis mind võimalusele täieliselt vabaneda seni ainuvalitsevast duur- ja moll-süsteemist: kuna just kaaluvam ja väärtuslikum osa kogutud viisivarast on vanus kiriklikes -- samuti
Ooperi tugevamad küljed on humoorikad rahvatseenid ning mõned meloodilised aariad.Paraku on teos dramaturgiliselt nõrgavõitu,kuna tollal allutati muusikaliste lavateoste libretod erinevate ametkondade poolt nö ideoloogilisele töötlusele.See lõhkus helilooja ettekujutuse tervikust. Looming q Kirjalik eneseväljendus ei valmistanud mingisugust raskust. 1938. aasta üldlaulupeo järelkajana ilmus tema analüüsiv artikkel ,,Muusikalehes", kus tuleb selgesti esile ,,rahva laulmapanemise küsimus", aga ka hulk ideid muusikaelu paremaks korraldamiseks tulevikus. Aastakümnete jooksul on Ernesaksa sulest pärit aukartust äratav hulk innustavaid artikleid, mõtteavaldusi. q Avaldas ka mitu raamatut. v Suu laulab,süda muretseb (1971) v Nii ajaratas ringi käib (1977)sisaldab muhedaid meenutusi eesti kultuuritegelastest. v Kutse (1980)autobiograafiline teos v Laul,ava tiivad (1985)
dirigendina. Lisaks juhatas ta ka Tartu Helikunsti Seltsi Segakoori ja andis 1930. aastal Oja- Albre varjunime all välja solfedzoõpiku. Pärast muusikakooli lõpetamist töötas Oja Tartu Draamateatri stuudio muusikajuhatajana ning tegutses aastail 19341938 muusikaarvustajana ajalehe ,,Postimees" juures. Ta kirjutas arvustusi ka Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi väljaandel ilmunud uute helitööde, sh Eduard Tubina, Mart Saare ja Adolf Vedro loomingu kohta. ,,Muusikalehes" avaldas ta arvamusi üldmuusikalistel teemadel. 1935. aastal asus Oja tööle Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. 1940. aastail tegutses Oja vabakutselise heliloojana, kirjutades lavastuste kujundusmuusikat. Eriti suure menu osaliseks sai muusika August Kitzbergi näidendile ,,Rätsep Õhk" teos hävines Estonia pommitamisel (9. märts 1944), kuid heliloojal õnnestus see hiljem taastada. Elu lõpul elas Oja avalikust elust tagasitõmbunult, pärast 1948
puhas mets ja rannik. Veelgi kaugemale rändajad jõudsid Ungru pargini ja Pullapää rannani. Just need Paralepa ja Pullapää olid ka Cyrillus Kreegi sagedaste jalutuskäikude sihtpunktid. Eriti oluline, otse pühapaik olnud tema jaoks Paralepa mets. ,,Paralepa on minu tempel," kinnitanud ta oma lähedastele mitmel korral. Muinasjutulise ja salapärase Paralepaga seostas Kreeki ka Mart Saar, kes kolleegi 40. sünnipäeva puhul kirjutas Muusikalehes: ,,Cyrillus Kreek helide nõid, kes viskab joonistusi hämaras Paralepa metsas merekaldal vaikuse ja muinasjuttudega ümbritsetud viirastuste keskel".Ent Kreegi suhe loodusega polnud hoopiski ainult müstiline ja ebaratsionaalselt aistinguline. Ta oli õppinud tundma ja eristama sadu taimi lilli, puid ja põõsaid ning jälgis aastaid nende kasvamise ja elu rütmi. 1920. ja 1930. aastaid võib muusikaelulise panuse aspektist pidada Kreegi kõige elavamaks ja viljakamaks perioodiks
annaabi.ee 
