1920. aastal andis Artur Lemba oma esimese kontserti Tallinnas ja seda kajastasid mitmed Eesti ajakirjad. Ta jäi koos tollase abikaasa Sofiaga Tallinnasse elama ja neile mõlemale pakuti tööd Tallinna Kõrgeimas Muusikakoolis. Paari aasta pärast suri muusikakooli tunnustatud professor Alice Segal ja Artur Lemba astus tema kohale. Kodumaale saabumise järel ei lõpetanud ta kontsertide andmist, vaid jätkas arvukaid sooloesinemisi üle Eesti. 1921. aastal sai Artur Lemba kutse Helsingi Muusikainstituudi direktorilt, kes pakkus talle klaverikateedri professori kohta. Lembat meelitas suurlinna elu ja võimalused ning ta kolis aastaks Helsingisse. Kodumaale naasnuna alustas ta tööd muusikakriitikuna ajalehes „Vaba Maa“. Artur Lemba andis eestlastele ülevaate igast kontserdist ja kutsus rahvast muusika- ja kultuurielust osa võtma. Alati oli ta märkinud ära oma arvamuse, mis enamasti kiitis kontserdi klassikalist poolt. Edasised aastad pühendas Artur Lemba pedagoogilisele tegevusele.
säästlik viis, kuidas enneaegselt sündinute tervist edendada,» lõpetas Shennan. (BBC news, 2009) Laulumängud panevad beebi muusika peensusi märkama Muusikatunnid väga varases eas aitavad beebi aju arengule kaasa juba enne, kui laps oskab rääkida või käia. Kanada teadlaste uuringust selgub, et aastased lapsed, kes käisid koos vanematega muusikalistes tegelusringides, naeratasid rohkem, olid ladusamad suhtlejad ja ilmutasid muusikat kuuldes keerulisemaid ajureaktsioone. McMasteri muusikainstituudi teadlaste sõnul on varasemad samalaadsed uuringud tegelenud vanemate lastega. Nende tööst selgub aga esmakordselt, et juba aastase lapse aju on muusika suhtes väga vastuvõtlik. Uuringu käigus läbi viidud katsete puhul osalesid vanemad koos lastega pool aastat iga nädal korra muusikatundides. Tunde oli kahte tüüpi. Neist esimeses õpiti ise löökpillidel muusikat tegema ja lauldi lühikesi salmikesi koos sinna juurde käivate liigutustega. Teises tunnis
õppejõududest koosnevasse keelpillikvartetti teist viiulit mängima. Kogenud pedagoogina nägi Martin Wegelius viiuldaja karjäärist unistavas noorukis omapärast heliloojatalenti. Wegelius nõudis oma õpilastelt kõigi kompositsioonitehniliste aluste põhjalikku tundmist ja omandamist. Loomingulist vabadust lubati alles siis, kui eelnenud nõuded olid täidetud. 1898. aastal lõpetas Sibelius Helsingi Muusikainstituudi heliloojana. Lõputööks esitas ta kaks teost süidi A-duur viiulile, aldile ja tsellole ning Keelpillikvarteti a-moll. Pärast instituudi lõpetamist määrati noorele heliloojale riiklik stipendium enesetäiendamiseks välismaal. Sügisel sõitiski Sibelius välismaale. Kaheaastane välisreis avardas tohutult noore muusiku silmaringi. Esimesel aastal täiendas ta ennast Berliinis, järgneval aastal aga Viinis. 1891.aastal saabus Sibelius tagasi kodumaale.
annaabi.ee 
