Andekuse koormaks olemine võib väljenduda ka selles, et inimesi võidakse nende teadmiste ja oskuste pärast kadestada. Samuti võidakse teise inimese teod endale omistada. Mozarti ,,Reekviemi" tellimisega on seotud kummaline asjaolu . ,,Reekviemi" tellis Mozartilt tumedas keebis võõras, kes palus teose tingimata lõpetada kindlaks tähtajaks. Suure täpsusega ja korrapäraselt saatis võõras, kes keeldus nimetamast oma nime, honorari. Hiljem selgus, et salapärane võõras oli muusikaharrastaja ning helilooja-asjaarmastaja krahv Walseggi teener. Krahv andis sageli tellimusi tuntud muusikuile, nimetamata oma nime, ja esitas teoseid hiljem kodukontsertidel oma loominguna. Nagu eelpool mainitud, võib anneteks nimetada ka isikuomadusi, teisisõnu oskusi, mis väljenduvad inimese käitumisviisis. Kas ka see pole andekus, kui osatakse teist inimest lohutada, kui viimane on üle elanud näiteks lähedase inimese surma? Oskus inimestele toeks
teose loomist väga isiklikult läbi. (Paar kuud enne surma kirjutas ta: ,,... ma ei saa silmist selle tundmatu kuju. Ma näen lõputult teda end palumas, jälitamas ja kärsitult tööd nõudmas. Jätkan, sest töö vaevab mind vähem kui puhkus. ... Ma tunnen, vaist ütlen mulle, et mu tund lööb; olen lähedal surmale; jõuan lõppu enne, kui olen saanud rõõmu tunda oma talendist."). Tellijaks osutus krahv Franz von Walsegg. Ta oli tuntud muusikaharrastaja, kes tellis oma salongikontsertide tarbeks mitmel puhul hea raha eest teoseid ning laskis need siis omadena ette kanda. See plaan oli tal ka reekviemiga, mis pidi kõlama tema hiljuti surnud abikaasa mälestukseks. Reekviemi lõpetas Mozarti õpilane Franz Xavier Süssmayr, kes lähedase peresõbrana oli olnud Mozartile abiks mitme töö juures ja tundis hästi ka reekviemi. Pole päris selge, kui sur osa teosest on tema loodud: Süssmayr lõpetas orkestratsiooni, kuid tema komponeeritud
Tollal oldi veendunud, et Palestrina-aegne muusikapraktika (s.t 16. sajand) oli puhtalt vokaalne (tegelikult ainult paavsti kapellis Vatikanis), ja see lisas väärikust, samuti tehti vanast noodipildist ekslikult järeldus, et Palestrinat tuleb laulda üliaeglaselt, vältused on ülipikad. (Taustaks ka veel see, et Itaalias ilmus põhjalik Palestrina biograafia ja hakati välja andma ta teoseid.) Heidelbergis Saksamaal oli suur Palestrina-entusiast prof. Thibaut, jurist ja muusikaharrastaja, kes korraldas oma kodus muusikaõhtuid, kus lauldi täis hardust Palestrinat, selles seltskonnas oli ka noor Robert Schumann enne Leipzigisse suundumist. Niisiis, 19. sajandi kirikumuusika ideaal oli ,,õilis lihtsus" pluss Palestrina-stiil pluss hinge ülendav akordiline saatefaktuur ja liigutav meloodia. Selle teadmisega heidame pilgu Saksamaale ja just Saksa protestantlikule kirikumuusikale. 19.
annaabi.ee 
