seestpoolt palmiviinaga ning hõõrutakse sisse peeneksjahvatatud lõhnaainetega. Seejärel konserveerivad nad keha, lastes sel seitsekümmend päeva liguneda soodalahuses (naatriumsoolade lahuses). Üle seitsmekümne päeva ei tohi laip soodalahuses olla. Selle tähtaja möödudes surnu pestakse ja mähitakse lõuendiribadesse. Nad katavad surnukeha teatud kummilahusega, mida Egiptuses kasutatakse liimi asemel. Seejärel viivad omaksed muumia ära. Vahepeal on nad valmistanud muumiasarga. Muumia asetakse sellesse sarka ning säilitatakse laibakambris püstiasendis. Niisugune on kalleim mumifitseerimisviis. Kes suuri kulusid kardab, valib keskmise viisi. See on järgmine. Laipa ei lõigata lahti, et sisikonda välja võtta. Surnu kõhuõõs täidetakse selle asemel klistiiri abil seedriõliga. Seedriõli pritsitakse sisse päraku kaudu, kuid nii, et see välja joosta ei saaks. Selliselt prepareeritud laip peab määratud aja soodas laagerduma
Anches-en-Amon Niiluse kaldailt ja mis oli meldud viimaseks tervituseks tema armastatule. Surnukeha ise oli kaunistatud paljude erinevate taimedega. Teise sarga peatsis lebas oliivilehtedest, lillelehtedest ja itest prg. Professor P. E. Newberry mratles sellise seose kui eneseigustusprija, mis on sisse kirjutatud ka Surnuraamatu erilisse peatkki ja mis asetati sargale alates Uue riigi algusest peale samal ajal, kui preestrid laususid manasnu. Teise muumiasarga rinnal lebas lillevanik ja kolmanda sarga pealt leiti lilledest krae. Taimed olid silinud erinevalt. Mned pudenesid tolmuks esimesel puudutusel, teised olid silitanud isegi vrvi ja neid vis pikemata mrata. Kige sagedamini on Egiptuse vaaraohaudadest leitud rukkilille. See pole ka ime, sest rukis vohas vanasti rikkalikult Niiluse ja krbe vahele jnud kitsal maaribal. Pole muidugi tarvis mainidagi, et lootoslill ja paprusepuhmas olid riigismbolina kasutusel ka sarga- ja hauakaunistusena.
sisse peeneksjahvatatud lõhnaainetega. Seejärel konserveerivad nad keha, lastes sel seitsekümmend päeva liguneda soodalahuses (naatriumsoolade lahuses. I.A.). Üle seitsmekümne päeva ei tohi laip soodalahuses olla. Selle tähtaja möödudes surnu pestakse ja mähitakse lõuendiribadesse. Nad katavad surnukeha teatud kummilahusega, mida Egiptuses kasutatakse liimi asemel. Seejärel viivad omaksed muumia ära. Vahepeal on nad valmistanud muumiasarga. Muumia asetakse sellesse sarka ning säilitatakse laibakambris püstiasendis. Niisugune on kalleim mumifitseerimisviis. Kes suuri kulusid kardab, valib keskmise viisi. See on järgmine. Laipa ei lõigata lahti, et sisikonda välja võtta. Surnu kõhuõõs täidetakse selle asemel klistiiri abil seedriõliga. Seedriõli pritsitakse sisse päraku kaudu, kuid nii, et see välja joosta ei saaks. Selliselt prepareeritud laip peab määratud aja soodas laagerduma
annaabi.ee 
