http://www.keskmaa.ee/seminar/estonian_mythology.pdf 5. http://et.wikipedia.org/wiki/Peko 6. http://et.wikipedia.org/wiki/Näkk 7.http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1018230 8. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10843 9. http://www.erm.ee/vanast/pysi/pages/tonn.html 10. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10831&show=10844#pealkiri PEKO Jumala nimi soome keeles: Pellon Pecko või Pekko Jumala liik: Peko oli Setumaa viljakusejumal ja karjakaitsja, peamiselt odra- ja a pruulimisjumal, kes soosis oma austajaid. Jumala ülesanded: Usutavasti oli Pekol võime ilma muuta, et varjata oma a a a a a austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest. Peko pidi hoidma vilja, kaitsema karja, varjama maja ja kogu talupoja elamist.
Praegugi on palju eestlasi, kes süüdistavad kõiki teisi selles, et neil halvasti läheb. Imbi ja Ärni olid kasuahned, uudishimulikud, üksmeelsed abikaasad, kes ei usaldanud kedagi ning tahtsid igalt poolt kasu saada ning unistasid kullakottidest, et enda elu parandada. Ka kaasaegsete eestlaste hulgas on inimesi samasuguste unistuste ja eesmärkidega, mida viiakse täide vahel vahendeid valimata. Mütoloogilisi olendeid esindasid: vanapagan, koll, mumm, mardus, kratt, puuk, tuulispask, näkk, külmking, libahunt ja tont. Vanapaganat oli kujutatud jõulise, jõuka, äkilise, kurja, juhmina. Teda oli lihtne ninapidi vedada, näiteks veretilkade asemel sõstramahlatilkade andmine ning teose lõpus rebisid hundid ta tükkideks, sest Rehepapp vedas põrgulist ninapidi. Kollid olid hirmsa väljanägemisega, põhjustasid füüsilisi vigastusi, mummid nende eriliik. Mardus oli surmahaldjas, kes ilmus kohta, kus keegi hakkas surema
Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene. Libahundi (ka koduhunt, inimesehunt, soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise needmise läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine. Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi. Esines uskumus, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal - jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast. Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda
Josefina-Marii Sink Libahunt nüüd ja vanasti Ammustel aegadel uskusid inimesed, et libahundid on osa loodusest ja nendesse suhtuti loomulikult. Uskumused muutusid ajal, mil tähtsaks sai usk. Tänu usule hakati libahunte hukka mõistma. Seda peamiselt seetõttu, et neid hakati seostama kurjuse ning Jumala teotusega. Keskajal suurenes huvi nende olendite vastu, kuna inimesi, keda kahtlustati libahundiks olemises, hukati avalikult. Jutte libahundist ei kohta me ainult rahvapärimuses, vaid ka 20. ja 21
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
