kukub kodurahu kägu, kukku! Kukku! Keset rägu. (1:113) Kõik on nii süütu- kuigi õudselt juhtus...(1:373) Kas loobunud? Kas jahtunud ja loobunud ja südames sumedas sõõn? ( 1:112) Ei valu enam laialt lahti rullu, ei vaevad mürku pahurusse kiimaks. (1: 367) Nii tuli õhtu: katus pea peal, lamp põles hilju, lahti lehitseda, (1:120) kus päästan valla oma karjatuse? (1:323) Näib kui liblikatiibade virveid kõuepilvede mustavast tõest. (1:121) Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevat üles ja alla. (1:340) Sõda ei andnud rahu, sõjast lahti ei saa. (1: 121) Ning jälle mööda kalki kallast lähed. Tuul taga ajab tuult, kus sügis juba eos.(1:318) Ma akna avasin. Ei kedagi. Samm kellegi ei liigutanud seal liiva,( 1: 120) Raba poole tagurpidi, silmad sulet, suul laul, mis mataks kalmumõtte, et viiks hirmu luul. (1: 349)
Ma sõuan merel ja sõuan, Teid tervitan, tundmatud sõbrad üht saart mina otsin sääl. viha lõõtsuvas ajastikus Seda kaua ju otsinud olen teid, südamed häbelikud, laia lageda mere pääl. te heitluses lootusetus. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Näib kui liblikatiibade virveid Oma saart aga mina ei leia, kõuepilvede mustavast tõest oma unistust ilusat. teie värisev igatsus helkleb Ma sõuan merel -- ja hõljun kui tukkide suitsvate nõest. ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved Te tasased, jälgida julgust oma saart aga otsin ma. kel veel ulmade visandeid ma hingede üksindusängist tervitan teid. Sügise laul
Linna poolt lhenes juba uus rong,ja kui see situ aeglustades mdus,ngi puu otsas kssitav tdruk vagunites olijaid.Kaugelt vikestena,nagu nukkudena paistvad inimesed olid jaama lhenedes istekohtadelt psti tusnud ja liikusid lbi heledalt valgustatud vaguni kahele poole,lkanduste suunas.Mannule tundus,et neb ka ht oma venda,eristab ta tumedat,ilma mtsita pead ja ksisilmi aknatagust pimedust vahtivat ngu,ning pidigi juba peaaegu karjuma-mina olen siin!-,aga siis tuli talle meelde,et rongis on mustavast aknast vahtides nha ainult rongi sisemust,mitte aga seda,mis on vljas,ning sellele meldes oli Mannul jrjest raskem liikumatult ladvas rippuda. Lk 353 Lpetage!Kas teil hbi ei ole!Keegi marju korjata ei viitsi,aga talvel moosi lmimas olete kik....kuulis Mannu lbi tuulevihina tuttavat hlt,siis aga sstis rongi vljumise vile klma shvakana lbi ta pea ning ta ngi ringi vaadates,et nii kelgumgi kui ka karjajriphja puudealune on vaikne ja thi
annaabi.ee 
