teistsugune. Tema võitlusvalmis hinges on vääramatut meelekindlust. Mary Boleyn on kergemeelne ja sihipäratu, ta laseb kõigel minna ja võtab kõike muretult, nii nagu see parajasti kätte juhtub, ja püüab passiivselt sellest parimat haarata. Kuid Anne on pärinud ühevõõra nii oma vaimselt nüri isa täitmatut auahnust kui ka emapoolse vanaisa taltsutamatut kindlameelsust mitte midagi poolikult teha, kõike tahta, kõike võita. Kõik või mitte midagi saab selle nõtke, saleda, mustajuukselise, tumedate põlevate silmade ja kergelt laulva aldiga Anne'i motoks. Kuningas kiindub Anne'i. Ta hakkab talle saatma kirju, kuid Anne on piisavalt auahne, et mitte tahta muutuda kuninga metressiks. Kuningas tärkab kirg jahtida Anne'i, seda salapärast naist. Henry saadab mitmeid kirju, kuid Henry VIII ei unusta Anneäi. Tema ei loobu võitluseta. Kuigi Anne tema viimase kirja vastuseta jättis, saadab ta neiule uue kirja, millele lisab hinnalise ehte:
Kusta abiellus Anna Pavlovaga. Tal oli kolm poega, kellest jäi ellu vaid üks, keskmine. Surmapõhjus: loomulik surm 4.16. Anna Järvson (sünd. Pavlova) Sünnikoht: Venemaa Amet: kooliõpetaja Olemus: Veidike lihtsameelne, sest ta uskus siiralt seda, mis õpikutes kirjas oli, mõtlemata sellele, et balti parunid võivad alamate kohta ka meelega valetada. Kui ta aga kindlaid tõendeid sai, siis uskus ta neid rohkem kui kirjasolevat "tõde". Unistaja: ta kujutas ette, et läheb mehele mustajuukselise mustade silmadega mehele. Lugu: Ta elas Venemaal Volga ääres rahulikku kooliõpetaja elu, kuni sinna tuli Kusta Järvson. Nad armusid ja ta läks Kustaga tolle kodumaale Eestisse. Perekond: Abiellus Kusta Järvsoniga. Nad said kolm poega, kellest koju tuli vaid üks, keskmine poeg Hillar. Surmapõhjus: loomulik surm 4.17. Jadwiga Purre (sünd. Jankowska) Sünnikoht: Poola, Kielce lähistel asuv rebaseliiva Välimus: kastanpruunid juuksed; sale piht Olemus: temperamentne; tegutseja;
teinud? Vaene kallis mees, tema on ju süütu nagu laps!» Midagi naeratusetaolist ilmus ikka veel ehmunud naise näole. «Te küsite, mis ta on teinud, proua?» ütles d'Artagnan. «Ma arvan, tema ainus kuritegu seisab selles, et tal on ühtaegu õnn ja ka õnnetus olla teie mees.» «Aga, härra, te teate siis ...» «Ma tean, et teid rööviti, proua.» «Aga kelle poolt? Kas te seda teate? Oh, kui te seda teate, siis ütelge mulle!» «Neljakümne kuni neljakümne viie aastase mustajuukselise tõmmunahalise mehe poolt, kellel on haavaarm meelekohal.» «Jah, nii see on, nii see on. Aga mis on ta nimi?» «Tema nimi? Seda ma ei tea.» «Kas mu mees teadis, et mind rööviti?» «Sellest teatati talle kirjas, mille röövel ise kirjutas.» «Kas ta aimab, mis põhjusel seda tehti?» küsis proua Bonacieux kõhklevalt. «Ma usun, ta arvab, et poliitilisel põhjusel.» «Algul ma kahtlesin selles, aga praegu arvan ma sedasama, mis temagi. Niisiis kallis
annaabi.ee 
