abil, küll kandva terasskeleti ehitamisega ümber torni. Oli ka ettepanekuid ajada torn püstseks või koguni lammutada, ehitada uus nõuetele kohane ja uus viltune torn. Viimaste ettepanekute vastu olid pisalased kategooriliselt: mis siis veel nii hulgaliselt turiste nende linna meelitaks? Otsus selle kohta, mida torniga ette võtta jäi seegi kord langetamata. Ta on ikka 4,45 m kaldu ja Pisas lauldakse endiselt hämmastava muretusega laule oma mitte kunagi ümber kukkuvast Torre Pendente´st. Ja tõepoolest, viimaste teadete kohaselt polevat paaril viimasel aastal kalde suurenemist mõõdetud ning optimistid arvavad, et pinnaskihtide deformeerumine on nüüd lõppenud. Pisa katedraali kellatorn, nagu öeldud on vaid üks tuntuim paljudest Itaalia kellatornidest. ( Matve, Hubert.1982. Tornid läbi aegade.Tallinn:"Valgus" 18-20) 1993. aasta suvel viidi edukalt läbi torni tasakaalustamine. Asetati 600tonni kaaluvad
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis,, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus.
Nii piirdus härra de Treville vaid küsimusega, kas ta saab d'Artagnani aidata, kuid viimane vastas uhkelt, et tal on kõik, mida ta vajab. Öö ühendas sõpradeks saanud seltsimehi härra des Essarts'i kaardiväest ja härra de Treville'i musketäride väeosast. Lahkuti teadmata, millal ja kas üldse kohtutakse. Öö oli üks kärarikkamaid, nagu võib arvata, sest sellisel juhul ei saa võita raskeimat muret muul viisil kui ülima muretusega. Järgmisel päeval lahkusid sõbrad trompeti esimeste helide juures üksteisest, musketärid ruttasid härra de Treviville'i, kaardiväelased härra des Essarts'i kasarmutesse. Kumbki ülemus viis oma väeosa Louvre'isse, kus kuningas teostas ülevaatuse. Kuningas oli kurb ja näis haigena, see vähendas veidi ta korki ilmet. Tegelikult oligi tal eelmisel päeval keset parlamendi-istungit tõusnud palavik. Siiski ei olnud ta muutnud