Laikmaa liikus Marie Underi kodus ustava sõbrana nii esimese kui ka teise abielu ajal. Ta õhutas avalikkusepelglikku luuletajat osalema kirjandus- ja kunstiüritustes, aitas lahendada isikliku elu keerdsõlmi. Oma rahututelt reisidelt tõi ta Underi kodusse kauget maailma. Tema osa luuletaja varases kujunemisloos on kaalukas. Kui Marie Under 1942. aasta novembris mööda talvelumist teed Taeblasse Laikmaa matusele sõitis, tähendas see talle suurt muret niigi murelikul ajal. Hackerite abielu purunes lõplikult Esimese maailmasõja ajal. Järgnevalt sidus Marie Under oma elu Võrumaalt pärit kirjandushuvilise Karl Arthur Adsoniga, kellega tutvus ,,Estonia" avamisõhtul 1913. aastal. Arthur Adson oli elukutselt maamõõtja, kuid asus katsetama ka luules. Oma teeniva imetlusega võitis ta luuletaja poolehoiu ja jäi tema saatjaks paaziks, nagu ta end ise nimetas lõpuni. Marie Underi ja Arthur Adsoni abielu sai vormistuse 1924
Sepp Villu mõtles ööd ja päevad Maie päästmisele; mõtles nii kangesti et peaaegu lolliks läks, aga ei saanud siiski õigele otsale. Töö Jättis ta täiesti sellide hooleks; 'naljasõna ei kuuldud enam ta suust; toit ei tahtnud talle maitsta ja viina jõi ta ainult siis, kui kuri mõte teda vaevas, et Mai teda enam ei armasta. Ühel päeval läks sepp Priidu seltsis Viljandisse ja tahtis pika tõrkumise järel esimest korda jälle komtuuri jutule saada; aga komtuuril oli praegusel murelikul ajal nii palju tegemist, et. ta seppa enese ette ei lasknud. Õhtul istusid sepp ja Priidu ühes kõrtsis, kui ukse taga vankrimürinat kuuldi ja üks Puidu mõisa sulane, keda Villu tundis, sisse astus. «Kas sina sõitsid ette?» küsis sepp. «Sõitsin küll,» vastas sulane uhkelt, «kähe hobusega sõidan.» «Miks na toredasti?» «Puusärki vean linnast koju.» «Kelle puusärk!?» «Vanahärra oma.» «Kas vanamees juba valmis?» «Eile õhtul suri. Ole mees ja lase anda.» «Säh, joo
ladina keelt, nagu härra Maurus armastas öelda. Aga kuis õppida, kui kõrvaltoas ukse taga harutatakse nii tähtsaid küsimusi ja kui kuulda on peaaegu iga sõna! Härra Maurus käis ümber nagu möirgaja lõukoer või kavalalt hiiliv rebane. Oli selgesti näha, et tal on viimase sündmuse kohta õigeid teateid, ainult raske oli arvata, kuipalju just. Mis peaasi, ta ei usaldanud kedagi, ei uskunud midagi, kahtles kõiges. Siin-seal jäi ta äkki süvenenud või murelikul näoilmel seisma ja mõtles millegi üle järele. Siis tuli tal nagu midagi tähtsat meelde, tõttas kuhugi, jäi poolel teel uuesti seisma, pomises endamisi. ,,Küll peab inimesel olema raske elada, kui ta kõiges kahtleb," arvas Indrek. Aga varsti nägi ta, et temalgi läheb raskeks, kui härra Maurus nii väga kahtleb. ,,Kuidas see oli, et teie seda müra ei kuulnud?" küsis ta kord Indrekult nagu muu seas, rõhutades sõnu ,,seda müra" nõnda, nagu ta teaks, mis müra see oli.
annaabi.ee 
