eesmärgiks. Kuid ka seekordne massiline terror ei murdnud eesti rahva tahet kaitsta oma kodu, oma vabadust. 11. märtsil läksid 2. löögiarmee väed kogu rinde ulatuses uuesti rünnakule. Ühes kohas põhja pool Narvat õnnestus venelastel jõgi jälle ületada. Algasid verised kähmlused, mille käigus vene laskurdiviisi üksused löödi puruks või kihutati uuesti Narva jõe taha. Samal ajal jätkas vaenlane nädala jooksul uuesti Jaanilinna ründamist, mille kaitse jäi murdumatuks. 14. märtsil läks Narva jõe ülemjooksul vene 8. armee vastu rünnakule saksa 122. jalaväediviis. Järgmisel päeval kandus võitlus Auvere tugialale, mille kaudu loodeti läbi murda Soome lahe rannikule ja saksa väeosad ümber piirata. 16. märtsil tegi vastane veel viimase ja suurema katse ületada Narva jõgi. Tulemusteta. Lumevaibale jäi vaid tunnistajate ütluse kohaselt ,,laipade väli". 17. märtsil kandus võitlus Krivasoo sillapea sisemusest Vaivara-Sinimägede
tegevusvormi ja juhtkonna koosseisu natsifitseeritud. Riigiteenistus oli puhastatud kõikidest endiste vasaktiiva poolehoidjatest, aga ka juutidest. Kohalikes valitsustes vahetati välja kõik linnapead ja teised esindustegelased, kes ei toetanud uut reziimi. Tuhanded tavakodanikud kõikidelt elualadelt kannatasid reziimi trotsimise eest jälitamise, vangistamise ja mõnikord ka surmamõistmisega. Hitleri võim jäi murdumatuks esmajoones selletõttu, et natsireziimis puudus otsene valitsemissüsteem. Hävitusnimekirjas puudub Hitleri võimu aastate positiivne pärand. Kunstis, arhitektuuris, muusikas ja kirjanduses lämmatas Hitleri reziim novaatorluse ja algupärasuse. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis viis taas poliitilise ebastabiilsuseni, mille tingimustes Hitler lõi sidemed Saksa suurettevõtjatega, kelle huvides oleks olnud parempoolne, antisotsialistlik riigivõim
tema tahe jääb lõpuks ikkagi peale ja, et kõigevägevam ei jäta teda maha, vaheldus täieliku depressiooni ja saatusele alistumisega, kui ta tunnetas oma võimetust teha midagi võimu saavutamiseks või kaotusest pääsemiseks, millega käisid kaasas raevuhood, mille käigus ta lahmis vasakule ja paremale, peatudes ainult enesekriitika ajel. Kuni nähtavate langusemärkide ilmsikstulekuni tema valitsemise lõpukuudel jäi see võim siiski puutumatuks murdumatuks selles mõttes, et tema käske täideti ja sõnakuulmatuid ei olnud, ning ka selles mõttes, et see oli endiselt Kolmanda Reichn'i kõikide võimuvormide seaduspärastav instants. Teisest küljest aga oli Hitler lähenevate õnnetuste ees kaotanud võimu määrata sündmuste kulgu ja iseloomu. Võimetus lõpetada sõda kas võiduga või mõistliku rahu tegemisega väljendus Hitleri puhul isiklikus surmasoovis ja selles, et ta needis ära oma rahva, kes tema silmis oli ta maha jätnud.
rahvast," ütles Hitler. Ei oleks piisanud ainult tuhandete suletud tehaste avamisest ja nende täitmisest töölistega. Vaja oleks luua moraalne ja emotsionaalne side töötajate ja tööliste vahel, mis teeniks riigi ja rahva huve, mitte üksikute inimeste huve. Et seda eesmärki täita, tuleks riik liita ühtseks tervikuks ning luua ühtekuuluvustunne.(Leon Degrelle) Antud referaadi, Natsireziim ja selle füürer, autor leiab aga, et üldine natsireziimi võim jäi murdumatuks, sest sellel puudus otsene valitsemissüsteem ning sellest tulenevalt oli Hitleri võim ainulaadne. (Hiir, Kati) 2.1 1.mai kui ametlik riigipüha Eelnenud ajastul ehk Weimari Vabariigi ajal olid ametiühingud soovinud saada 1. maid kui töörahva püha, kuid mida kunagi varem ei realiseeritud. Hitler aga selle soovi täitis- veelgi enam, ta kuulutas 1. mai ametlikuks riigipühaks. Hitler ei jätnud kunagi juhust kasutamata, mis puudutas
meie tulevikus. Bismarcki poolt loodud riigil tuli nüüd paljastada mõõk. Noorel Saksamaal tuli jälle tõestada, et ta on nende võitude vääriline, mis olid lunastatud meie isade kangelas-likus võitluses, võitluste epohhil Waisenburgi, Sedani ja Pariisi all. Kui eelseisvais lahinguis meie rahvas osutub olu-korra kõrgusel olevaks, siis saavutab Saksamaa lõplikult kõige väljapaistvama koha suurriikide keskel. Siis ja ainult siis muutub Saksamaa maailma murdumatuks kindluseks ja meie lastel ei tule kannatada tühja kõhtu "igavese rahu" fantoomi tõttu. Kui palju kordi oma noorusaastatel ma unistasin sellest, et tuleks lõpuks selline aeg, kui ma võin tõestada tegudega, et minu truudus rahvuslikele ideaalidele ei ole tühi fraas. Mulle tundus tihti peaaegu et patt olevat, et ma hüüan "hurraa", omamata ehk selleks, võibolla, sisemist õigust. Hüüda
annaabi.ee 
