* keelenormide õpetamine koolis, lihtsustamise vajadus Siit: tegeliku keelekasutuse jälgimine + normingute reeglipärastamine 1979 – 1983 tegi VÕK palju otsuseid, lähendamaks norminguid tegelikule keelekasutusele Otsused „Kirjakeele teatajas 1979-1983“, näit tegelema-tüübi rööpvormid: tegeleda-tegelda Kirjakeel taasiseseisvunud Eestis Kirjakeele kasutusala on laienenud o võrokeste, mulkide ja kihnlaste (identiteedi tugevnemisega), o murdeliste kirjakeelevariantide tekkimine, o lisandunud internetisuhtluse keel, o suurenenud inglise keel osatähtsus al1990. aastatest, keeles kõrvuti nii tsitaatlaenud kui kohandatud kujud (boyfriend – boifrend, cover – kaver). Enamik uusi laensõnu kultuurilaenud, mis tulnud koos mõistega, teine osa on võetud sünonüümiks (vajaduseta) (kreisi `hull`, kaif `joove´ + diil, drink, luuser – slängiliku varjundiga)
1. Mõiste „etnolingvistiline vitaalsus" (järgnevas lihtsalt „vitaalsus") võeti kasutusele 1970ndate keskel, tähistamaks rühma võimet käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes. Mida kõrgem on rühma vitaalsus, seda enam on ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt; mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline tegur, mis mõjutab keele säilitamist {language maintenance) või keelevahetust (language shift). Sotsiokultuurilise staatuse M mõõtmisel on otstarbekas lähtuda subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustikest, nagu Bourhis, Giles ja Rosenthal (1981) ning Landry, Allard ja Henry (1996), sest nendel põhinevad variandid on põhjalikult ära proovitud ja tänini kasutusel. Kokku mõõdab sotsiokultuurilist staatust 13 küsimust, nii et iga küsimus esita...
metsade ja muude pindalaobjektide, samuti jõgede, tänavate jm joonobjektide täpse ulatuse määratlemisel. Külanimede taastamisel on probleem see, kuhu ja kuidas tõmmata külade omavahelised piirid. Nimele e tähisele endale keskendub nimekorralduse põhitähelepanu. See tähendab nimede keelelise aspekti korrastamist: nimede normimine, s.o ühe kindla kirjakuju fikseerimine (õigekirjutus, nime transkriptsioon/transliteratsioon, murdeliste nimekujude arvestamine jne), nimede keelsus, nimesüntaks (struktuur, nt eesti asustusnimedele on iseloomulik omastavaline mall), nimetarvitus (sh kohakäänete tarvitus), nimemallid (isiku ametlikus nimes esineda võivad osised: eesnimi, perekonnanimi, isanimi, sugukonnanimi jms). Nimetamise akt tähendab eelkõige nimekorralduse juriidilisi aspekte, s.o. õigusakte, mille ülesandeks on fikseerida ametlike nimede panemise kord ja
annaabi.ee 
