Koostöös Tartu Ülikooliga on valminud digitaalne eesti murrete korpus (http://eesel.fil.ut.ee/art.html). Tartu Ülikoolis pani eesti murrete ja sugukeelte uurimisele aluse Lauri Kettunen, seda on jätkanud Oskar Loorits, Paul Ariste, Tiit-Rein Viitso, Aino Valmet, Karl Pajusalu jt. Eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv sisaldab murdetekste, helisalvestisi, foto- ja filmikogu. 2000. a avati Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus (http://www.ut.ee/lekeskus/). Murdekeelte väärtustamine 1980. a-il tekkis murdekeelt ja kultuurikeskkonda väärtustav kodanikuliikumine, mille üheks väljundiks sai võru uus kirjakeel Lõuna-Eestis. Entusiastid on rajanud murdekeelse Vikipeedia, loonud multimeediamänge, edendanud kirja- ning laulukultuuri. Murrete uurimist ja keele kasutusala laiendamist toetavad riiklikud programmid. 1995. aastal loodi riiklik teadus- ja arendusasutus Võru Instituut (http://www.wi.ee). Kohaliku
EMSi eesmärgiks oli: · tagada eesti kultuuri järjepidevus · säilitada rahva ajalooline kokkuhoiutunne · tagada väikerahvale hädavajalik kompaktne kultuurisõbralik elukeskkond Muinsuskaitsjad pöörasid tähelepanu ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele, organiseerisid koos ERSP-ga Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamise. Muinsuskaitsjad nõudsid tagasi ajaloolisi kohanimesid, korrastasid kalmistuid, astusid välja murdekeelte ja rahvuslike tavade kaitseks. EMS kuulutas 22. veebruar 1988 välja mälestuste suurkogumise. Muinsuskaitsepäevadel 7. veebruar 1988 toodi esimest korda telesaatesse sinimustvalge lipp Vahur Kersna intervjuus Mati Talvikuga, kuid hiljem kästi see siiski välja monteerida. EMS pooldas omariikluse taastamist. Muinsuskaitseseltsi logo oli trikoloori värvides. 2. juunil 1988 toimunud EMS volikogu istungil võeti vastu radikaalne deklaratsioon sinimustvalge
hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates 14. saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Alates 19. sajandi lõpust algas aga seoses inimeste suurema liikumisega ka murdekeelte ühtlustumine. 20. sajandi teisel poolel just ka televisioon mänginud suurt rolli murdeerinevuste vähenemisel. Siiski võib tõdeda, et tänapäevani on Eesti keeleala territoriaalselt üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase
annaabi.ee 
