nende hulgast valimises ja konkreetse eseme jaoks kohandamises. Dekoratiivtehnikaid oli peale nikerduse teisigi. Veneetsias oli eriti hinnatud intarsia: puupinna sisse uuristati vastavalt soovitud ornamendile või kujundile nisid, millesse siis paigutati vastav ornament või kujund, kuid juba teisest materjalist elevandiluust, metallist, pärlmutrist või mõnd teist värvi puuliigist. Veel üheks levinud dekooriviisiks oli nn. Sartrööslik mosaiik, mis sai tuntuks Püha Bruno mungakloostrite kaudu: erinevatest puuliikidest ja elevandiluust lõigati välja kõik soovitud mustri kujundid ning kleebiti üksteise külge; kui selline plaat oli kuivanud, saeti see väga õhukesteks kihtideks, mis siis omakorda kleebiti eseme pinnale. Sartrööslik mosaiik kasutas tavaliselt geomeetrilisi mustreid. Kogu ornamentika oli renessanssis erakordselt rikkalik: siin kasutati kõiki juba antiigis levinud motiive: meandrit, munavööti, pärlinööri, hammaslõiget, ,,jooksvat koera",
kus silindriline kivist või kokkupressitud savist torn toetab pöörlevat koonilist katust, millel on mast. Mastil on 4 kolmnurkset purje. Häbipostid (Pelourinhod) Traditsiooniline häbipost seisab väikeste linnade ja külade keskel, kus vanasti röövleid paljastati. Keskajal olid häbipostid ka võidutseva munitsipaalvõimu sümboliks: ainult need, kellel oli võimu kohut mõista, võisid häbiposti püstitada. Paljud häbipostid seisavad raekodade, katedraalide ja mungakloostrite kõrval, mis olid tavaliselt õigusemõistmiste kohad. 12-ndal sajandil olid häbipostid pelgalt vaid sambad, mis toetasid puuri, kuhu õiguserikkujad lukustati. Puur kaotas aja jooksul oma tähtsuse ning see asendati raudkonksudega, kuhu kurjategijad aheldati. Sambad, mis on tihti silindrilised, kuid võivad olla ka prismaatilised, püramiidikujulised, koonilised või keerdus (17. sajand), nad võivad olla kaunistatud sirgete või spiraalsete
Veneetsias oli näiteks eriti hinnatud intarsia: 29 puupinna sisse uuristati vastavalt soovitud ornamendile või kujundile nišid, miliesse siis paigutati vastav ornament või kujund, kuid juba teisest materjalist - elevandiluust, metallist, pärlmutrist või mõnd teist värvi puuliigist. Veel üheks levinud dekooriviisiks oli nn. šartrööslik mosaiik, mis sai tuntuks Püha Bruno mungakloostrite (asutatud 1084 Cartusias, prantsuse k. Chartreuse) kaudu: erinevatest puuliikidest ja ele-vandiluust lõigati välja kõik soovitud mustri kujundid ning kleebiti üksteise külge; kui selline plaat oli kuivanud, saeti see väga õhukesteks kihtideks, mis siis omakorda kleebiti eseme pinnale. Šartrööslik mosaiik kasutas tavaliselt geomeetrilisi mustreid. Kogu ornamentika oli renessansis erakordselt rikkalik: siin kasutati kõiki juba antiigis levinud
annaabi.ee 
