Al kui tugeva happe ja nõrga aluse sool hüdrolüüsub. Seega asendushappesus on põhjustatud nii neldunud vesinikust kui ka Al. Määramise käigus tehakse kindlaks*üldine asendushappesus*neeldumine Alst*neeldunud vesinikust põhjus asendushappesus. Tehakse kindlaks 2x tiitrimise teel. Hüdrolüütilise happesuse määramine(H.Kappen)- leeliliselt reageeriva soolalahuse poolt mulla neelavast kopleksist väljatõrjutud vesinikioonidest põhjustatud mullaleotise happesus. Hüdrolüütiline h on alati suurem kui asendushappesus. Tähtsus: muldade lubjatarbe määramisel lähtutakse peamiselt hüdrolüütilise h suurusest (lupja doseeritakse ekvivalntselt hüdrolüütilisele happesusele. Levinuim meetod. Kasutatakse neeldunud vesiniku väljatõrjumiseks kas naatrium- või kaltsiumatsetaati. Neeldunud aluste hulka kuuluvad peamiselt kaltsium- ja magneesiumioonid ning soolakmuldades ka Naioonid. Neelamismahutavus(T)- 100 g
vegetatsiooniperioodi lõpus). Tootmiskatsed Kontrollitakse väetistarbe määramise meetodite põhjal tehtud soovituste usaldusväärsust tootmistingimustes. Katseribad peavad paiknema põllul mullatingimuste muutuse suunas (näit. languse suunas). Soovitav on korraldada katse vähemalt kolmes korduses. Mulla keemiline analüüs Põhineb mullas olevate taimede poolt omastatavate toitainete sisalduse määramisel laboratooriumis. Määramine toimub kahes etapis: Mullaleotise valmistamine Võetakse ettevalmistatud (läbi 2 mm sõela sõelutud) mulda ja lahustit ette nähtud vahekorras. Nõrga kontsentratsiooniga happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid et imiteerida toitainete omastamise mehhanismi (juureeritiste ja teiste ainete mõju toitainete lahustuvusele). Loksutamine, vajadusel seismine ja filtreerimine vastavalt kasutatavale metoodikale. • Egnér-Riehmi ehk nn kaltsiumlaktaatmeetod (DL) – fosfor ja kaalium.
4,6 ... 5,5 — mõõdukalt happeline 5,6 ... 6,5 — nõrgalt happeline mullad ei vaja lupjamist 6,6 ... 7,2 — neutraalne > 7,2 — leeliseline pH määratakse kas mulla vesileotisest (pHH2O) või 1N KCl leotisest (pHKCl). Need näitajad ei lange kokku, sest kaaliumioonid tõrjuvad ka osa mulla kolloididel olevatest vesinikioonidest lahusesse, suurendades sel teel mullaleotise happesust. Meil Eestis määratakse pH tavaliselt KCl leotisest, sest see näitaja on tunduvalt stabiilsem ega allu suve jooksul mullas toimuvatele suurtele muutustele. Soomes ja ka paljudes teistes maades määratakse mulla pH-d tavaliselt aga vesileotisest, mis on ühest ja samast proovist määratuna, sõltuvalt mulla omadustest, tunduvalt (orienteeruvalt 0,4...1,3 ühiku võrra) suurem. Sellepärast tuleb alati vahet teha pHKCl ja pHH2O vahel.
annaabi.ee 
