Kare – rohumaa, karjamaa otsakont- laup Varduid kuduma – varrastega kuduma sokipõiseli- sokid jalas, kingi pole Tui – tuvi, sageli ka hellitusnimena (oh sa mu kulla tuhlis- kartul tui) nott- jahukaste Kaarid – villakraasid ons- kas on? Ihn – pehme liivakas kivi, mille peal hõõruti Mulju- vajuta teravamaks kangiotsa vms Map tea- ma ei tea
Sa oled ju kõvaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sajust meile juhtusid! 5 Laps, nagu enne, vaatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu. PERENEINE (kaastundlikult lapse poole kummardades). Kas sul kõhuke ka tühi on? PEREMEES. Mis sa veel küsid! Kui sul midagi on - anna! PERENAINE. Mulju teie jaoks leem pajas soe. PEREMEES. Ei meil ole vaja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla head saanud. PERENAINE (võtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrvale pingi peale). Tule, väikene külaline! Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates. PEREMEES. Kuidas tal toit läheb! PERENAINE
KUNINGANNA: Kui tappa kuningas...? HAMLET: Jah, aulik proua, just nii ütlesin. Avastab surnud POLONIUSE. Sa vaene vilets narr. Ma pidasin sind üheks teiseks - sinust kõrgemaks. Näed nüüd, ei maksa nina kõikjal toppida. Pöördub KUNINGANNA poole. Vait, ära mulju käsi, istu rahus, su südant muljun nüüd, kui võimalik see üleüldse on! KUNINGANNA: Mis olen sulle teinud, et sa mind nii häbematult söandad rünnata? HAMLET: Sa oled sooritanud teo, mis teeb kõik silmakirjalikuks - kogu sündsuse -, ilmsüütu armastuse laubale
annaabi.ee 
