Vaheaeg oli peale kolmandat. Kõige rohkem meeldis mulle eelviimane, neljas osa, sest see oli kõige rahulikum ning eelnevatest tunduvalt lühem ja ei väsitanud seetõttu niivõrd ära. Solistidest jättis mulle kõige sümpaatsema mulje metsosopran Juuli Lill, kuna tema hääl oli minu jaoks kõige meeldivam. Samuti meeldis mulle ka tema ilus kleit, millel oli peal suur lill. Ka teistel solistidel ning koorilauljatel olid väga kaunid riided, mis tekitasid veelgi uhkema muje. Väga tore oli ka ennast üles lüüa. Lõpuks sain ma kanda seelikut, mis oli pikka aega pidulikku üritust oodanud. Enese ehtimine ning nägemine, et ka teised on oma väljanägemise pärast pingutanud, jättis sellise natuke tähtsa ja hea tunde. Nii solistid, kes seisid kõige ees kui ka koorid kõige tagumistes ridades, panid ennast kuulama. Kuna ma ise nooti lugeda ei oska ja viisi pean nii enam-vähem, olen ma alati justkui hüpnotiseeritud, kui keegi hästi laulab. Samuti ka seekord
harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme. 5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleithos ja Pheidas aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. Polykeithose noored alasti sportlasekujud, näiteks ,,Odakandja" toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi põõrduma ja selline uudne asend jättis muje liikumsest. Siiski ei saanud sellisyele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid zeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, kujur ja pronksivalaja, kes oli pärist Elutheraist. Ta kujytas meisterlikult keha pingestatud liigutusi ja asendeid
(Pae, 2008) Joonis 20 Kaasaja arhitektuur (erahoone) Tartu kortermaja Siili 6 Joonis 21 Hoone asub Tartus Jõekaare elurajoonis. Projekt valmis 2007 ja hoon 2008. Arhitektideks olid Austria arhitektid Thomas Pucher ja Alfred Bramberger. Keerukuju on laste mäng, kus üks keerutab suure hooga teist ning siis laseb käe lahti. Keerutatu peab üritama hetkega paigale tarduda, kuid tema juuksed jäävad veel mõneks ajaks lehvima ja keha kipub edasi keerlema. Niisugune on muje Emajõe kaldale ehitatud kortermajast. Ta on küll paigal aga justkui keerleks. Teda uudsitades avastame end ringiratast käimas, sest kogu aeg tundub, et nurga tagant avaneb veelgi huvitavam vaade. Maja vaadeldes võib aru saada, et see ei ole Eesti arhitektide projekteeritud. Vormimängu nimel on siin tehtud mitmeid järelean dmisi külmade ilmadega karastatud talupojaloogikale, mis ei ole phele kortermajale sisselõigete ja keerutamisega nii palju külmi põrandaid teinud
annaabi.ee 
