arhitektuurimälestiste) muinsuskaitsetöötajad ühtseks Muinsuskaitseametiks. Vabariigi Valitsuse 14.10.1994. määrusega nr 375 asutati Kultuurimälestiste riiklik register. Tallinna Linnavalitsuse 25. novembri 1994. aasta määrusega nr 110 moodustati vahepeal Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsiooni ja Tallinna Kultuurimälestiste Inspektsiooni ühendamise teel Tallinna Muinsuskaitseamet. Üha enam ühines Eesti Vabariik muinsuskaitseliste rahvusvaheliste konventsioonidega. Lisaks põhitegevusele riiklik järelevalve, toimus mitme aasta vältel mälestiste kirjade ülevaatamine, mis oli väga aeganõudev tegevus, sest kõike tuli vaadata ka natuuris, seadusest lähtuvate alamastme õigusaktide koostamine ja kehtestamiseks esitamine. Riigi kokkuhoiupoliitikast lähtudes korraldati alates 1. detsembrist 1997. aastal Muinsuskaitseamet ümber Muinsuskaitseinspektsiooniks, mis oli suurelt jaolt populistlik lähenemine.
Mõlema hooneseisukord on avariiline, hooned on tugevalt ümber ehitatud, nad on saanud kannatada tulekahjus ja neid ei ole remonditud, üksnes vannimajal on säilinud üksikud ehitusaegsed detailid. 30.novembril 2006.a. on Tallinna Linnplaneerimise Amet algatanud Narva mnt. 80 kinnistu detailplaneeringu koostamise, milles nähti projekteerimistingimuste taotlemiseks ette eskiislahenduse koostamine kooskõlas muinsuskaitseliste eritingimustega ning ehitusõiguse ulatuse määramine kooskõlas Tallinna kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade piiride määramise ning kaitse- ja kasutamistingimuste seadmise teemaplaneeringuga (Tallinna LVK otsus nr. 72, 09.03.06.). Käesolevaks hetkeks on muinsuskaitse tingimustele vastav arhitekt Martin
1 kaitse seaduses ranna ja kalda ulatuse määramine ja tiheasustusala laiendamine planeeringuga, erandi tegemine tiheasustusala moodustamiseks (§ 4)." Seega oli seadusandja tahe kvalifitseerida asjaga seotud haldusaktidest üldkorraldusteks iseäranis maa-ala planeeringud, otsustused konkreetsetel kinnistutel ehitusalaste ning loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute seadmisel ja täpsustamisel, samuti otsustused konkreetsete avalike teede ja muude avalikuks kasutamiseks mõeldud asjade või nende osade (nt veekogude) kasutustingimuste kehtestamisel. Sellist lahendust põhistavad mitmed õiguspoliitilised kaalutlused. Konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, vaatamata puudutatud isikute suurele ringile, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud
annaabi.ee 
