Nähtavasti ehitasid taanlased pärast Virumaa alistamist üsna pea muinaslinnuse kohale kivilinnuse, mida vene kroonika 1267. a. nimetab Rakovori lossiks. Seoses 1975. a. alanud konserveerimistöödega Vallimäel tehtud ehitusarheoloogilised uurimised (T. Aus, J. Tamm) on tunduvalt täiendanud andmeid seal asunud ehituste iseloomust ja ajaloost. Vanimad palgijäänused pärinevad 11.-12. sajandist ning seostuvad muinasaegse asustusega, kuid eestlaste muinaslinnusega need siiski otseselt ei seostu. Taanlaste kivilinnus ümbritseti esialgselt puitpalissaadiga, mis hiljem asendati kivimüüriga. 14. sajandi teisel poolel laiendas ordu linnust ja selle ringmüüri, 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul valmis seal neljatiivaline suletud konvendihoone. Silmas pidades Rakvere muinasaega tagasiulatuvat keskset seisundit teiste Virumaa keskuste hulgas, on linnast ja selle vahetust ümbrusest leide vähe.Rakvere linnus on väga aktiivne ka tänapäeval: 1
ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues. . Arheoloogidele oli kaev tähtis aga teisel põhjusel siit saadi vaid harukordadel leitavaid muinsusesemeid. Kaevu avamisel ilmnesid kaks kuusepakust hitsmeatra, puust vakake, niinekiududest kahekeermeline köiejupp, kadakast ja tammest odavarsi, poolik kadakane vibu jms. Nimetatud esemed on hoiul Ajaloo Instituudis. Lõhavere (Leole) linnus asus tänasest Lõhavere asulast 2 km ida pool. Leole puhul on tegemist ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu, kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Kaarma maalinn on linnamägi Saare maakonnas Kaarma vallas Kaarma külas, kirikust kirdes. Nagu selgub Liivimaa vanema riimkroonika järgi oli Kaarma maalinn (Hag Carmele) 1250. 1261. aastatel toimunud ülestõusu ajal saarlaste väe kogunemiskohaks, kui siia tuldi varju
Linnustes asusid eluhooned ja kaevud. MUINASAEG Pelgupaiklinnused püsiva elamise jäljed puuduvad, ilmselt kasutati pelgupaikdena ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad). Poolikud linnused kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada. Lõhavere (Leole) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga. Lõhavere linnus on kolmel korral maha põlenud. Paljude muinasaegsete linnuste kohale ehitati keskaegsed kivilinnused, mistõttu linnamägede algne ilme ei ole säilinud. Näiteks on sellised Viljandi, Tartu, Otepää, Toompea (Lindanise), Rakvere (Tarvanpea). Hilisrauaaegsed linnused tänapäeval: On olulised domineerivad maastikuobjektid
annaabi.ee 
