Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud. Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtisid üks või mitu isandaks kutsutavat vanemat (Läti Henrikul "senior, senior provinciae"). Maakonnad Linnused Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil
kruntide algne struktuur ning originaalsel kujul säilinud puitdetailidega kaunistustega puitmajad. Linna põhjapoolses osas paiknevad rohkelt haljastatud aedlinnaosad. Aedlinna miljööd rikastab Abja- Paluoja järv. Haljasvöönd ulatub põhjas Kariste järveni ja Halliste jõeni (Abja maaturism). 7 HALLISTE Halliste kihelkond Halliste kihelkond, Halliste muinaskihelkond (Aliste ehk Alistegunde) kuulus Sakala maakonda. Halliste kirikukihelkond (saksa Kirchspiel Hallist) oli ajaloolise Pärnumaa koosseisus ning hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala (Mulgi Kultuuri Instituut). Alistekundet nimetatakse kroonikas seoses Liivimaa ristisõja aegse, 1211. aastal toimunud Beverini latgalite rüüsteretkega sinna, mille tagajärjel sakalased alistusid Riia piiskopile ja andsid lubaduse end edaspidi ristida lasta. 13. sajandist aastani
metsakasvu tõttu ei olnud aletegemine pikemat aega järjest võimalik. Muinaspõlde hariti söödiviljelusega, mille korral jäeti väljakurnatud maalapp sööti ja kasutati karjamaana seni, kuni viljakus sõnniku abil taastus. Seega oli põlluharimine ja karjakasvatus lahutamatult seotud. 800-400 eKr või isegi varem. ·Kihelkond- oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muinaskihelkond oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem. Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi. ·Vanem- tähistab kogukonna, seltsi või haldusüksuse juhti.
annaabi.ee 
