ning seetõttu rassivad nad rohkem või otsivad endale tasuvama või mainekama töö. Selle tulemusena on neil rohkem võimalusi osta uhket autot, maja või järjest kaasaegsemat tehnikat. Eestlased uhkustavad oma varaga kaaskodanike ees, et teha nad kadedaks ja panna tundma, et teised jäävad mõne võrra ikkagi alla. Klassikaline eestlane on töörahvas. Töökus on meil püsinud juba sajandeid. Teame põliseid muinaseestlasi, kes juba siis armastasid tööd ja oma maad. Ajad, mis ulatuvad mõisa aegadesse, mil eesti rahvad tegid kõik rasket tööd ja mitte ainult endile vaid ka võõrale. Mõisaaegadele järgnesid oma taluajad, mis nõudsid kogu pere töökust. Talutööst saame eriti hästi aimu lugedes klassiku Tammsaare teoseid, kus on välja toodud talupojaline töökus. Kuid, kui talud otsa said, kui toimus riigivõimu pööre, kadusid nii talud kui ka talupojad. Töö oli kõigile ühine, kuid see püsis
eestikeelseid sõnu ja lauseid. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Siiski on tema teksti on kasutanud mitmed hilisemad kroonikud, eriti kasvas kroonika tähtsus 18. sajandi, mil see saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus. Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata. Läti Henrik (nimekujud: Läti Henrik; Henricus de Lettis; Heinrich der Lette; Läti Hendrik) pärinedes arvatavasti Magdeburgi ümbrusest, sai hariduse Segebergi augustiinlaste kloostris Lüübeki lähedal, olles astunud juba noorukieas Liivimaa piiskopi
osa oma elust. On ka arvatud, et hiljem oli ta Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonnas preester. Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis 1225-1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et kroonika oli algselt mõeldud aruandena talle. Henriku kroonika on tähtsaim allikas ristisõdade kohta Liivimaal, tema teksti on kasutanud ka hilisemad kroonikud (näiteks "Vanemas riimkroonikas"). Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata. Pilt nr.6 Liivi sõja põhjused, ajend ja tulemused Liivi sõja ajendiks oli Tartu maks ordumeistri ja peapiiskopi kergemeelne nõustumine st. Venemaa nõudmised olid seega õiguspärased. Maksu (1 hõberaha ühe elaniku kohta kolme aasta jooksul) kokkukogumiseks ei tehtud midagi. 16
annaabi.ee 
