sajandist on vaja teaduses asju lahti seletada). Romantilise iroonia näiteid on väga mitmekesiseid. On mitmeid autoreid kelle puhul võib seda ära tunda: Hoffman, Byron ja A. De Musset. Postromantiline iroonia puudub vastandumine, riooniline ollakse kõige suhtes. ei ole romantiline iroonia. Ironiseeritakse autori suhte üle võimalikkusega. Räägitakse millestki mis on püha, kuid siis võetakse selle suhtes kergelt muigav seisukoht. Valikud jäetakse tegemata. Iroonia positsioon on kahe vahepeal. Byroni iroonia on tihti 19.sajandile iseloomulik iroonia. Iroonia, kus ei tehta üldse mingit valikut. Ühiseks kõigi kolme iroonia tüübi vahel on otsustamatus. Ollakse mitme võimaluse vahel millest ühtegi ei valita. Iroonia on vahendajaks. Romantismi kohtaa võib veel öelda et ta on teoreetiline. Romantismis püütakse sõnastada loomingu printsiipe. Friedrich schlegel A.W Schlegel, Novalis, Hoffman
kirjandus, kriitiline realism ja uusromantism. Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F
Need eri esteetilistelt alustelt lähtuvad suunad muutsid võitlusaastate proosa üldpildi ideeliselt mitmekesiseks ja stiililt kirevaks. · Kriitilis-realistliku proosa pidev areng ei kätkenud ka "Siuru" tegevuse ajal, millal uusromantism tunduvalt hoogustus. Revolutsiooniaastate realism toetus eelkõige kahele autorile -- A. H. Tammsaarele ja M. Metsanurgale. A. H. Tammsaarelt ilmus 1917. aastal jutustus "Kärbes", milles autor muigav-irooniliselt kujutab sõjaeelset üliõpilaselu Tartus. Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F