ennast ja hoolitsevad oma välimuse eest. Võib-olla tulekski just rõhutada siinkohal enese eest hoolitsemist, nii füüsiliselt kui vaimselt. Sest vaatamata sellele, kuidas meedia teatud ilumustreid meile ette kannab, on ka väga palju liidreid, iidoleid, kes ei olegi väliselt ilusad, vaid elurõõmsad, lahked, armastusväärsed ja targad. Ntks hetkega üle maailma kuulsaks saanud naisterahvas Susan Boyle. Kui ta astus lavale saates American idol, kohtunikud muigasid. Ilmselgelt tegi neile nalja naisterahva välimus, käitumine. Susan Boyle oli elurõõmus ning julge. Üllatuseks ka väga hea laulja, mistõttu väga paljud temasse kiindusid. Ilu mõiste on arenenud nii laiaks, et seda võib käsitleda lõpututel viisidel. Minu peamiseks seisukohaks on see, et kui inimene on õnnelik, endaga rahul, elab nii nagu tahab, on rahul oma kehaga, oma isiksusega, armastab ennast ja inimesi enda ümber, siis
Jõeveega uhtus nägu ja peoga jõi. Siis hingas sügavasti taas valu lõi -, ei või! Üks liblikas kui unelm sääl lehvis üle vee. Liisk langes, kivi veeres. Tal oli teine tee. Külaline. Uks kääksatas tasa. Võib olla et tuul selle avas. Kõik istusid lauas ja vaikides õhtust sõid. Pilgu kui tõstsin, nägin Sind ukseavas. Seisid ja muigasid - nii nagu Sina vaid võid. Käest panin tassi ja tõusin. Muud teha ei suutnud. Pikalt Sa vaatasid mind ja Su pilk oli kurb. Imelik, aga Sa peaaegu polnudki muutund. Suu ümber ainult veel sügavam kibeduskurd. Tahtsin sind kutsuda sisse, ent korraga ringi hakkasid käima seinad ja vankuma lõid. Sulgesin silmad. Kui avasin, uks oli kinni. Kõik nagu ennegi vaikides õhtust sõid.
märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus. Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopasevile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust -- surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha!
annaabi.ee 
