ei ole viga kasutada suurt algustähte. (Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Neljas, täiendatud tr. Tallinn, 2005, lk 27–28.) Aga miks on ainuõige Prževalski hobune? – Isikunimed (Prževalski) on loomatõugude nimetustes alati suure tähega. Loomakasvatuses on tava kirjutada tõunimetuste kohanimeline täiend väikese algustähega ja mugandatud kujul, nt jorkširi siga, hämpširi lammas, šetlandi poni, uelsi poni, jorkširi terjer. Üldkeeles võib kirjutada suure algustähega ja mugandamata kujul: Yorkshire'i siga, Hampshire'i lammas, Shetlandi poni, Walesi poni, Yorkshire'i terjer. Kas Siiami kass või siiami kass, Pärsia kass või pärsia kass? – Loomakasvatuses on tavaks kirjutada loomatõunimetustes kohanimeline täiend väikese algustähega. Üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte. (Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Neljas, täiendatud tr. Tallinn, 2005, lk 27–28.) Kirjutage Hiina kapsas (kohanimeline täiend on üldkeelsetes taimenimetustes suure tähega)
Perekonnanimede valik on väike. Kokku vaid mõnisada perekonnanime. Levinumad on Zhang, Wang, Li, Zhao. Hiinas sama esinime kandvaid inimesi peetakse sugulasteks? Jaapan ei saa kunagi kindel olla, milline on perekonnanimi ja milline eesnimi. Eestlaste isikunime kujunemine Allikate järgi olid kasutusel üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed jms). Eduard Roos eristanud nelja perioodi: - Muistsed isikunimed - Kristlikud mugandnimed - Rahvusvahelised mugandamata nimed - Eesti nimed Põhilisim Roosi artikkel. Allikad, kust nimede kohta infot, on piiratud. Eeskätt kroonikad ja vanad arveraamatud, vakuraamatud jms. Kui nimesid struktuuri järgi uurime, võib neid jagada kolme rühma: - Lihttüved - Liittüved Kirjapildi tõlgendamisega raskusi. Mitmeosalistes nimedes. Perioodil, kui toimus üleminek kristlikele isikunimedele. Muistsed nimed lisanimedena kasutusel: - Lisanimed - Kohanimed - Isanimed Nimede teemad:
loomatõunimetustes kohanimeline täiend väikese algustähega. Üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte. (Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Neljas, täiendatud tr. Tallinn, 2005, lk 2728.) Loomakasvatuses on tava kirjutada tõunimetuste kohanimeline täiend väikese algustähega ja mugandatud kujul, nt jorksiri siga, hämpsiri lammas, setlandi poni, uelsi poni, jorksiri terjer. Üldkeeles võib kirjutada suure algustähega ja mugandamata kujul: Yorkshire'i siga, Hampshire'i lammas, Shetlandi poni, Walesi poni, Yorkshire'i terjer. Kas Siiami kass või siiami kass, Pärsia kass või pärsia kass? Loomakasvatuses on tavaks kirjutada loomatõunimetustes kohanimeline täiend väikese algustähega. Üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte. (Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Neljas, täiendatud tr. Tallinn, 2005, lk 2728.) Kas kirjutada Hiina kapsas või hiina kapsas? Botaanikas on tavaks kirjutada
Kujunes piiblinimede mugandlik kirjutusviis. 19. sajandi I poolel hakkas ilmuma rohkem ilmalikku kirjandust, sh geograafiakäsitlusi, milles võõrnimesid mugandati piiblinimede eeskujul (1849. a Berend Gildenmanni "Mailma made öppetuses" nt Karonne 'Garonne', Tüsseldorw 'Düsseldorf', Sürik 'Zürich' jms). Isikunimede kirjutamises järgiti algul sama joont, ent alates 1850. aastatest, kui hakkas ilmuma pidev eestikeelne ajakirjandus, muutus valdavaks nende nimede muutmatu (mugandamata) kirjutusviis. Uuele kirjaviisile üleminekul kinnistati isikunimede kirjutamine nende algkujul (Hurt 1864), ent kohanimede osas jäi reegel lahtiseks. Carl Robert Jakobson (1868) rakendas väliskohanimedes järjekindlalt uut häälduspärast kirjaviisi (nt Aafrika, Boliivia, Börminghäm 'Birmingham', Värsalj 'Versailles'), ent taotles algse häälduse edasiandmisel suuremat täpsust kui mitmed hilisemad analoogilise kirjaviisi pooldajad (vrd nt Rokki Mauntiins
1430ndatest pole linnakodanikel enam muistseid eesti nimesid, maal säilisid need kauem, eriti isa- ja lisanimedena (kuni 16.saj). kristlikud mugandnimed (alates 14.saj) - tüüpilised: Jaan, Madis, Andres, Tõnis, Siim; Mari, Mall, Piret, Kadri – nimed on üle võetud alamsaksa keelest - põhiliselt on need kanoonilised nimed, piibli ja pühakute nimed (Helena = Leena; Katharina = Kadri, Kai, Kati, Riina. Kõige vähem nimesid oli 18.saj venestusajal. rahvusvahelised mugandamata nimed (alates 19.saj keskpaigast) Koos haridustaseme kasvuga jõudsid eestlased arusaamani, et peab kandma Euroopas levinud nimesid. Dokumentidesse hakkasid ilmuma keerulised saksa nimed, mida rahvasuus kindlasti mugandati. eesti nimed (1880–…) 1892 võeti Isamaa Kalendrisse Linda, Salme, Sulev ja soome nimedest Hilja, Helmi, Kullervo. Radikaalsemalt võttis selle käsile Mats Tõnisson, kes sõdis otseselt saksa nimede vastu. Tema kalendrist
annaabi.ee 
