selle kohta, et ta orika näol Saatana ballil osales. Ainus vajalik tõestus ükskõik, mille kohta on uskumus. Ja tegelikult ei ole kellelgi õigus seda teiselt võtta. "Meister ja Margarita" näitab tõetruult ja ilustamata seda, mida teeb inimmõistus, kui talle liiga palju võimalusi anda. See teeb romaanist oma kihilisuse ja sügavusega tingimusteta 20.nda sajandi tippude hulka kuuluva. Erinevused tavaromaanist: Ebareaalne,tinglik sündmustik,mudelsituatsioonid. Puudub ühtne järjepidav süzee,peatükke võib ümber paigutada. Kujutatakse teadvusjaalateadvusvoolu üksikasju,tuginedes hetkeseostele. Tähtis koht mälestustel ja assotsiatsioonidel.Ei lähtu meile arusaadavatest aja ja ruumi suhetest. Tegelaste metamorfoos,kahestumine,nimede vahetumine. Maailma ei suudeta seletada,kõik tõed on suhtelised,omavahel sõltuvuslikkuses seoses. Nauditavad filosoofiliste mõtiskluste poolest,aforismirohked. Esineb vihjeid teistele autoritele ja
Mängib Noor-Eesti seltskonna peal selle avardumise läbi. Tema kaasvõitleja Valev Uibopuu (1913-1997) temast sai kõige lähem B. Kangro kaastööline. Uibopuul oli noorpõlves raskusi, mis mõjutasid hiljem loomingut. Põdes noorena luu tuberkuloosi. Oli voodihaige, kuid paranes. Uibopuu alustas proosakirjutamist Eestis, kui need olid ebalevad. Tuntumad tektstid ilmusid pärast sõda. Alustas realistlikus laadis, kust arenes samm-sammult edasi. Tendetsi kirjeldades: huvitavad mudelsituatsioonid ja konspetuaalne tervik. Peaaegu realistlikus võtmes kirjutatud huvitav romaan: ,,Keegi ei kuule meid" (1948) jutustab läbi poliitilise murranguaja, aastad 1939-41. See on ühe väikelinna Valga lugu, millega oli tal isiklikku kogemusi, sest ta sai gümnaasiumi hariduse Valgas, nagu mitmed teised Lõuna-Eesti kirjanikud. Õnnestunud kajastusi 1940ndatest aastatest pole peale Uibopuu. Mudeldav tendents areneb edasi,
1966) on olulisel kohal inimese soovide ja unistuste maailm. Autor jälgib inimesi ja argielu läbi huumori, nukruse ja maailmavalu. Olemisprobleemide kujutajana saab Valton juba neil aastail proosa uuendajaks. Murrang Valtoni loomingus ja üldse eesti novellistikas toimus 60.aastate keskel, mil ta avaldas hiljem kogumikesse ,,Kaheksa jaapanlannat"(1968) ja ,,Luikede soo. Karussell"(1968) koondatud novelle. Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased grotesksetesse tüüpsituatsioonidesse. Nii laseb ta novelli ,,Kalamees" kangelasel tõsimeeli päev läbi vihmaveeloigust kala püüda. Novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis ,,Silmus" I leiab mees
annaabi.ee 
