Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas. «Stop, sir! Ting-a-ling-ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!» Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. «Tagasi tüürpoordi! Ting-a- 18 ling-ling! Tsuu! Tsuu-uu-tsuu!» Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laeva-ratast, «Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tsuu-ts-tsuu-tsuu!» Vasak käsi hakkas sõõre tegema. «Stop, tüürpoord! Ting-a-ling-ling! Stop, pakpoord! Edasi jüürpoordi! Stop! Aeglaselt keerata! Ting-a-ling-ling! Tsuu-uu-uu! Raaköis välja! Kähku!_ Noh -- välja köiega, mis te seal teete? Heitke silmus selle kännu otsa! Nüüd silla juurde -- las käia! Masinad seisma, sir! Ting-a-ling-ling!» «St! Sst! St!» (Sügavust mõõtes.)
«Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7
toredusega kõrgelt alla vaadates. Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures kord-korralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega käetud välja, mis kaugemal aga muutus künklikuks ja auklikuks. Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pardi koobas -- reisi lõppsiht -- asus. Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja püh- 30 kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele. «Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad,
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
