laulu · iseloomulik harmooniliselt tasakaalustatud ja selge vorm · muusika väga isikupärane, emotsionaalne, vaba ning uudne · nn "nootide valitseja" st, et tema valitses noote mitte noodid ei valitsenud teda · üks kuulsamaid motette on "Ave Maria... virgo serena" · sümmeetriline ja ideaalselt tasakaalustatud vorm · peenetundelisus · missad suhtelistel konservatiivses laadis, kasutatud enamasti mõnda ilmalikku laulu cantus firmus' ena · motettides väljendab end vabalt ja uudselt, andes eeskuju kogu 16. sajandile · ilmalike laulude seas paar itaaliakeelset loomingut · kirjutas frottoladest ( varjusurmas ja rahvalikus laadis) paar vaimukat näidet · kasutab ka kompositsioonilaadi, kus on loobutud keerukast polüfooniast mis on asendatud akordiaga (nt "Mille regretz") Stiilimuutus kahe põlvkonna ja kahe ajastu vahel väljendub tähendusrikkalt Josquini leinaoodis Ockeghemi surma puhul
Vokaaltsükkel "Vier Ernsten Gesängen" (,,Neli tõsist laulu") op. 121, 1896 samuti piiblitekstidele, bassihäälele ja klaverile. See tsükkel on tema loomingus kõige sügavamalt elu ja surma üle arutlev teos. Kirjutatud tõenäoliselt Clara Schumannile mõeldes. Piiblitekstidele kirjutatud tsükkel laiendab toonast liedi-traditsiooni, mahutades sellesse eetilise idealismi otsingud, mida Brahms varem oli kasutanud oma sakraalsetes kooriteostes, eriti Reekviemis ja motettides. Mingis mõttes võibki neid laule pidada reekviemiks, kuid mitte surnutele vaid kõigile õnnetutele ja vaestele. Valitud tekste võib tõlgendada kui meditatsioone surmast, elu haprusest ja armastuse ülimast jõust. I osa ,,Denn es gehet dem Menschen" II osa ,,Ich wandte mich" III ,,O Tod, wie bitter bist du", Siiraku 41: 1-3 ,,Oh surm, kui kibe on mõtegi sinust inimesele, kes elab külluses oma headel päevadel ilma kurbuseta, kelle elu on hea ja kes võtab rahus oma igapäevast leiba
esimesel poolel standardiks. Josquin oli nende alal pioneer. Ta mitte ainult ei seganud erinevaid tehnikaid, vaid ka lõi need tehnikad. 2.2 Motetid Josquini motettide stiil varieerus peaaegu täielikust homofooniast rikkalikult kaunistatud kontrapunktiliste fantaasiateni. Paljud tema motetid on kirjutatud neljale häälele, selline koosseis kujunes normiks sajandivahetuse paiku. Samuti kirjutas ta uuenduslikuna motette viiele või kuuele häälele. Peaaegu kõigis tema motettides on näha mingi 10 kompositsiooniline piirang, nad ei ole vabalt komponeeritud. Neist mõnes on kasutatud ühendajana cantus firmust, mõnes kaanonit. Josquini kasutas motettides sagedasti imitatsiooni, nii et tulemuseks on fuugalaadne meloodiatöötlus. "Absalon, fili mi (4-h)" (autorsus on "Magnificat terii toni" kahtluse all, võib-olla Pierre de La
annaabi.ee 
