abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat/is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse haru, mis uurib seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub, nimetatakse morfofonoloogiaks. Eesti keele puhul peab see haru kirjeldama mitut liiki tüvevaheldusi (nt astmevaheldust, tüve¬vokaali teisendust ja kujuvaheldust), mis väljendavad grammatilisi tähendusi või kaasnevad vormimoodustusega. Kõigist eesti käänd- ja pöördsõnadest ei moodustata vorme ühtmoodi, vaid need jagunevad erinevate muutuvate sõnade rühmadesse ehk muuttüüpidesse, nt sepp-tüüp, õpik-tüüp ja hein-tüüp.
Selle all mõistetakse nähtus, et naaberkeeltel on mitmeid eriomaseid ühisjooni, kuigi nad ei ole sugulaskeeled (nt Balkani keeleliit tähendab Balkani ps kõneldavaid keeli, mida iseloomustab hulk ühiseid struktuuriomadusi, kuigi kõik need keeled põlvnevad indo-euroopa keelekonna eri rühmadest). Foneemi osa uurimine morfoloogilistest mallidest on arenenud omaette keeleteaduslikuks uurimisharuks, mida nim morfofonoloogiaks 48. Kopenhaageni lingvistiline koolkond Hjelmslevi glosssemaatika. Glossemaatika tegeleb glosseemidega - keele tähenduslike elementidega. Keele märgid on ennekõike sõnad, kuid juba ameerika strukturalism loobub sõnast, sõnakeskne käsitlus ähmastab pilti. Seega on glosseem nii sõna, morfeem, sõna järjekord lauses (kui see muudab tähendust) kui ka intonatsioon. Väljenduse ja sisu eristamine ning vormi ja aine eristamine
Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni suhe, s.t nad on täiendusseoses, olles samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. 10) Morfofoneem foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige saatke (tunnuses) see on foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Astmevaheldusnähtused selle valdkonnaga tegelevat keeleteaduse haru nimetatakse morfofonoloogiaks. Morfofonoloogia reguleerib ka seda, missugused häälikujärjendid on vormides lubatavad ja missugused mitte, nt laps : lapse : *lapst > last. Morfeemide vaba vaheldus sama funktsiooni täitmiseks on keeles mitu erinevat samaväärset võimalust, nt sisseütlevas kivisse e kivvi või mitmuses tänavatel e tänavail. 11) Paradigma kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid