Sakala kõrgustiku kesk- ja lõunaosa ilmestab künklik moreenmaastik. Rutumägi (146 m) on Sakala kõrgustiku kõrgeim koht. Sakala kõrgustiku põhja-ja loodeservaks on kunagise Balti paisjärve rannaastang, mille kõrgeimaks tipuks on Sürgavere mägi (kõrgus 128 m ).Kunagist rannajoont märgistavad rannikuluited ja rannavallid. Vanad rannaluited on enamasti 6-12 m kõrgused. Sakala kõrgustiku põhjaosa on vahelduva pinnareljeefiga: astangute, voorte, ooside, moreenkuplite ja looklevate jõeorgudega. Sakala kõrgustiku pinnamoe kujundamisel on väga oluliseks teguriks olnud vooluveed. Sakala kõrgustik on vanade orgudega liigestatud (Tänassilma-Viljandi-Raudna) ebaühtlase suurusega lavadeks. Eestis leidub mitmeid sügavaid orge, mille põhjad jäävad tänapäeva merepinnast madalamale. Selletaoliste orgude olemasolu näitab, et veekogud, kuhu suubusid orge kujundanud jõed, pidid olema tänapäeva merepinnast palju madalama tasemega.
tekkinud orgude, nn. ürgorgudega, mis jaotavad Sakala kõrgustiku üksikuteks osadeks. Suurematest orgudest on tuntud Tänassilma, Raudna ja Halliste ürgorg.Kõrgustiku loode- ja põhjanõlv on järsk, Läti piiresse ulatuv lõunanõlv aga lauge.Sakala kõige kõrgemad kohad jäävad kõrgustiku lõunaossa: kõrgeimaks on Rutu mägi - 146 m ja Kärstna mägi - 136 m. Pinnamood Sakala kõrgustiku põhjaosa on vahelduva pinnareljeefiga: astangute, voorte, ooside, moreenkuplite ja looklevate jõeorgudega. Sakala kõrgustiku pinnamoe kujundamisel on väga oluliseks teguriks olnud vooluveed. Sakala kõrgustik on vanade orgudega liigestatud (Tänassilma-Viljandi-Raudna) ebaühtlase suurusega lavadeks. Eestis leidub mitmeid sügavaid orge, mille põhjad jäävad tänapäeva merepinnast madalamale. Selletaoliste orgude olemasolu näitab, et veekogud, kuhu suubusid orge kujundanud jõed, pidid olema tänapäeva merepinnast palju madalama tasemega
Esindatud on liustikutekkelised pinnavormid, kus domineerivad moreenkünkad, sandurtasandikud ja fluvioglatsiaalsed mõhnad. Erinevalt teistest Eesti kõrgustikest Karulal peaaegu puudub aluspõhjaline tuum. Aluspõhja mõningane suhteline kõrgenemine (kuni 40 m) absoluutse kõrguseni ilmneb ainult seetõttu, et ida ja lääne poole jäävad sügavalt aluspõhja lõikunud orundid. Irdjää ja voolava ning lõuna poole laialivalguva jääsulamisvee toimel kujunesid moreenkuplite vööndist kaugemal (lõuna pool) oosmõhnastike ja sandurite vööndid. Kuplistikus domineerivad ümara põhijoonisega pinnavormid, oosmõhnastike vööndis aga ovaalse kujuga vormid peamiselt künnised. Pinnavormistike moreenkuplistike, oosmõhnastike ja sandurtasandike niisugune korrapärane paiknemine loob soodsad eeldused nende geomorfoloogiliseks ja maastikuliseks tutvustamiseks väikesel alal. Maastikuline liigestus
Sakala kõrgustiku kesk- ja lõunaosa ilmestab künklik moreenmaastik. Rutumägi (146 m) on Sakala kõrgustiku kõrgeim koht. Sakala kõrgustiku põhja-ja loodeservaks on kunagise Balti paisjärve rannaastang, mille kõrgeimaks tipuks on Sürgavere mägi (kõrgus 128 m ).Kunagist rannajoont märgistavad rannikuluited ja rannavallid. Vanad rannaluited on enamasti 6-12 m kõrgused. Sakala kõrgustiku põhjaosa on vahelduva pinnareljeefiga: astangute, voorte, ooside, moreenkuplite ja looklevate jõeorgudega. Sakala kõrgustiku pinnamoe kujundamisel on väga oluliseks teguriks olnud vooluveed. akala kõrgustik on vanade orgudega liigestatud (Tänassilma-Viljandi-Raudna) ebaühtlase suurusega lavadeks. Sakala kõrgustiku vanad orud on tekkinud juba enne viimast jääaega. Vanad orud on tugevasti mõjutanud reljeefi kujunemist jääajal. Jääaja alguses olid sügavad orud jää edasiliikumise teedeks, hilisjääajal aga kogunesid orgudesse mandrijää sulamisveed
esindusala. Siin paikneb kõrgustiku kõrgeim punkt – liigestatud pinnamoega 137 meetri kõrgune Rebasemõisa Tornimägi, mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (veidi üle 60 meetri). Lüllemäe kuplistiku ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud endised soised niidud ning maastik on seetõttu vaateliselt suletum. [4] 4. Haabsaare mõhnastik- ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. [4] 5. Pikassaare oosmõhnastik- huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare metsavahikoha ümbruse rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel.
Siin paikneb kõrgustiku kõrgeim punkt liigestatud pinnamoega 137 meetri kõrgune Rebasemõisa Tornimägi, mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (veidi üle 60 meetri). Lüllemäe kuplistiku ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud endised soised niidud ning maastik on seetõttu vaateliselt suletum. [4] 4. Haabsaare mõhnastik- ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. [4] 5. Pikassaare oosmõhnastik- huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare metsavahikoha ümbruse rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel
annaabi.ee 
