Näitlesid vaid mehed, kes pidid täitma ka naiste rolle. Näitleja pidi olema võimekas 15.Inglise renessansiteater, žanrid, etendamine - Inglise teater arenes aeglasemalt, kui teistes Euroopa maades. Algul andsid etendusi rändtrupid. Igal teatril oli oma hoone ja elukutseline näitetrupp. Naisi lavale ei lubatud. Kõik näitlejad pidid oskama laulda, tantsida ja mängida pilli. Neidude osi mängisid noored poisid, naiste osi koomikud. Žanriteks olid moralitees ( kõlbeline vaatemäng) ja inderluudium ( kerge, lõbus lühinäidend)
machina ehk jumal-masinast-lahendusprintsiip). Klassikalises draamas esineb sageli ka epiloog. Tegelase analüüs Tegelaskontseptsioon tähendab tegelase olemust. Millise tegelase / inimesega on tegemist? Tegelase olemust võib hinnata järgmistel skaaladel ning nende lõikumispunktis moodustubki tegelaskontseptsioon. Personifikatsioon tüüp karakter Personifikatsioon on mingi abstraktse mõiste isikustamine ja illustreerimine. Nt keskaegses moralitees ,,Igamees" on tegelased Surm, Sugulus, Rikkus, Tarkus, Hääd Teod jt. Tüüp on üheplaaniline tegelane, kes esindab mingit sotsiaalset gruppi (pintsaklipslane, kuntsnik, laps) või inimtüüpi (introvert, ekstravert, intrigant, kehkenpüks). Tüübi puhul domineerib grupile omane isikupäraste omaduste üle. Teatriajaloost on tuttavad commedia dell´arte tüüpilised tegelased Arlekiin, Pierrot, noor armastajapaar, ihne ja torisev isa jne. Karakter on isikupärane tegelane
puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... » «Sireene,» täiendas Lienarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa zanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.» «Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.» «Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.» «Ja neil oli veel kaasas,» seletas Lienarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.»