Tuglas Leeni mängis metsas oma nukkudega, kes pidavat olema nõiutud kuningatütred. Järsku kuulis ta, kuidas Marie ja Kusta tulevad metsa. Mõlemad itsitasid. Leeni nägi kuidas nad üksteist suudlesid. Leeni tahtis vanematele kaebama minna, kuid ta tundis ennast kuidagi süüdlasena selles. Ta tahtis kõigest sellest eemal olla. Ta tuikus mööda toomevõsa ning jättis endast maha ,,kuningatütred". Varsti kõrvetab päike need nukud nii mustaks nagu Mooramaa mehed. Leeni jooksis nurmedele. Ta käis talirukki ja ristikuvälja vahel. Ta lootis kedagi näha ning ta nägigi. Ta nägi Vidrikut. Vidrik oli imelik poiss. Vidrik käis mitmes talus sulaseks, sest ta ,,vallandati" enamustest, sest tal olid teist sugused vaated. Leeni hõikas ,,Tere Vidrik!", kuid Vidrik vihastas Leeni peale, sest Leeni olevat ajanud kala minema. Leeni istus Vidriku kõrval ja jälgis korki. Järsku läks kork vee alla. Vidrik tõmbas konksu välja, kuid lähemal vaatamisel
-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. 20. sajandil võttis hoogu erinevateks ametimeesteks või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. Näiteks riietuti kireva riietusega mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega ennustada ja kätt vaadata. Tahma või värvidega määriti end ka mooramaa meheks või neegriks. MÕISTATUSED Mardiisa küsib mõistatusi ja pererahvas peab vastama. NÄITEKS: Pikk vits pihlakane, üle mere toomingane? - Vikerkaar Linnamees paneb tasku, maamees viskab maha? - Tatt Missugune tera ei idane? - Noatera Pikem kui mõõk, kõveram kui nuga? - Vikat TÄNAN KUULAMAST!
Pagulasperioodil saatis nii ajakirjale "Noor-Eesti" (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldas fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumiku "Hõbelinik" (1921). Ajakirjas "Looming" ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927). Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süzeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Peale 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena. Kasutatud kirjandus: 1. http://www.kirmus.ee/erni/autor/semp_b.html 2. http://www.kirmus.ee/erni/autor/kivi_b.html 3. http://www.kirmus
hinged liikusid ringi erinevate loomade ja lindudena, et osa neist kujutas endast kunagisi loodusjõude ja -haldjaid, viljakushaldjaid, ka pimeduse deemonlikke esindajaid. Inimesed ja rahvad 19., eriti aga 20. sajandil võttis hoogu erinevateks ametimeesteks või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. Näiteks riietuti kireva riietusega mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega ennustada ja kätt vaadata. Tahma või värvidega määriti end ka mooramaa meheks või neegriks. Tänuväärseks maskeerimisvõimaluseks ja rollijooniseks said rätsep ja korstnapühkija, kingsepp, meremehed, arst, sõdurid ja sõjapealikud, kuid hiljem ka raamatute ja filmide kangelased, nagu Pipi Pikksukk, Tarzan ja paljud teised. 27 Ketrajasant Ilmselt vana päikesekultusega on seotud ketrajasandi liikumine mardipäeval või siis
annaabi.ee 
