Ülestõus Põhja- Eestis sai lüüa. Saarlased püüavad võõrast võimust vabaneda 1343 aastal, 24 juulil, päev enne jaagupipäeva, tegid saarlased katse ennast enda maal maksma paana. Viimane kants, mida piirama asuti, oli Pöide linnus. Kuna piiratutel polnud abilootust ja nad olid juba kaheksa päeva kannatanud, asuti saarlastega läbi rääkima. Üheskoos otsustati linnu ära anda. Tõotati, et iga lahkuja saab kaasa võtta kaks hobust ja vara nii palju, kui moonakotti mahub. Sakslased avasid värava ja hakkasid lahkuma. Saarlaste viha, aga oli võõraste vastu nii suur, et nad ei pidanud oma lubadust ja lahkujad pilluti kividega surnuks. 1344 aastal liikus tugev Orduvägi üle jää Saaremaale. Julmalt hukati saarlaste juht Vesse. Sellega, aga ei olnud saarlaste vastupanu veel lõppenud. Orduvägi lasi jalga ja lõplik hävitustöö võeti vastu järgmise aasta talvel. Saarlased alistati. Neilt võeti ära sõjariistad, mis viidi Lihulasse
Et tegemist oli siis juba suhteliselt odava ja hästi säiliva kaubaga, hakati seda lausa mitu korda päevas sööma. Veelgi enam, sageli maksti isegi osa töötasu soolaheeringates. Just sellest perioodist võime otsida ka juuri eestimaalaste üldisele soolalembusele, mis meid tänini saadab. XX sajandi algupoolel loobuti paljudes taludes väikestes kogustes heeringa ostmisest ja selle asemel varuti terve tünn, millest piisas kauemaks. Soolaheeringas oli ka hea nälgakustutav toidupoolis moonakotti nii koolilastele, karjastele kui ka metsameestele. Muide, heeringatünnide soetamise komme säilis kunagistel elatanud talupidajatel veel XX sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel. Paarkümmend aastat tagasi muutus aga heeringas suhteliselt defitsiitseks kaubaks, mida sageli pikka aega tulutult poelettidelt otsiti. Nüüdisajal on heeringaid jälle külluslikult saada nii tükikaupa kui ka fileedena, suitsutatult või soolatult, magusates ja vähem magusates
3. Tarbepuu 4. Küttepuu 5. Korilus- marjad, seened, tõrud 6. Mesi (mesilasi peeti metsas, tarupuid otsiti, perekond märgistas tarupuu metsas, eestlaste esimene eraomand) 7. Puukoor (kasetoht, pärnakoor)- nõud, kotid, viisud 8. Kaabakad- mõisamaalt ära põgenenud, kes metsas varjasid Küttimine: Taust: topeltmajandus 15. sajandini, osa toidust laudast, osa metsast naine ei tohi ära saata meest metsa, naine vastu/ koju , naine ei tohi isegi moonakotti pakkida mees pakkis endale moonakoti ise ei nimetata looma õige nimega kõige ohtlikum loom oli küttimiseks põder (ründab esijalaga ja kui haavatud, siis sarvedega) teorendi asendaja , mõisakoormistest vabaks ostmine (teder- 1 päev, metsis-3 päeva, jänes- 3 päeva) karusnahk: raha - orav, nugis, rebane (1 rebane u 3 kuu palk, üks nugis u 4 kuu palk) Tabatud looma austamine- austamine on suunatud loomale endale, mitte metsahaldjale
ja üks laud. […] Naiste põhiliseks tööks sai purustatud hoonete rusude koristamine Tallinna sadamas, aga ka vabrikutes ning linnast väljas põllutöödel. Kellegi põgenemise puhul lubati hukata kümme kohale jäänud kaasvangi. […] Töökoha läheduses avastasid tüdrukud autoremonditöökoja, kus töötasid eestlased. Hädavajaduse ettekäändel jooksid tüdrukud tihti sinna meeste juurde ja peagi oli igal ühel oma „sõber“, kes temaga oma moonakotti jagas. […] Mul oli üks eestlane, kes mind armastas. Ta nimi oli Juku Rannamets. Ma ei saanud aga temaga rääkida, ma ei osanud eesti keelt ega tema tšehhi keelt. Kui ma tulin, seisatasin ühe klaasukse taha, ta nägi mind, võttis ajalehepaberisse mässitud pakikese, pani selle masina peale ja läks minema. Läksin masina juurde ja võtsin pakikese. Selline side oli meie vahel. Niiviisi aitas ta mind, kui tal võimalik oli, kogu selle aja, mis ma Tallinnas olin.
annaabi.ee 
