korraldamisele. Üleminek raharendile Hakkas toimuma maade kruntiajamine. Eestlastel lubati talusid päriseks osta Mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel tööle palgatöölised mõisamoonakad. Mõisnikud olid nõus talude päriseks müümisega seetõttu, et neil oli vaja raha saada. Mõisahäärberid nõudsid mõisnikelt suuri kulutusi ning neil ei olnud selleks piisavalt raha. Teotöö ei olnud enam otstarbekas. Mõisnikud pidid moonakatele ehitama elumajad. Need olid tavaliselt piklikud majad, mis jaotati korteriteks. Ehitati tavaliselt piisavalt lähedale, aga samas piisavalt kaugele mõisadest. Neid ei tahetud oma silma alla, kuid samas pidi neil olemas võimalik tööl käia. Mõisnikel oli kohustus ka moonakate lastele haridust võimaldada ning koole rajada. Talupoegade jaoks muutis talude päriseks ostmine seda, kuidas talupojad oma talude eest hoolitsesid. Hakati rohkem vilja kasvatama, et saada rohkem tulu selle müümisel
kasvama. Ka tunnistati iseseisvas Eestis varem tekkinud tegelikke, kuid mitteametlikke linnu, algul alevitena, seejärel juba päris linnadena. Ka suurematele alevitele anti omavalitsusõigused. 1938. nimetati need alevid samuti linnadeks. Tagajärjena kasvas ametlike linnade arv peaaegu 3 korda - 12-lt 35-ni. Tõsi, ümbernimetatud alevid siiski tõelised linnad veel ei olnud. Maal oli suurim muutus mõisnike eesõiguste kaotamine ja osa mõisamaa jagamine talupoegadele ja moonakatele. Mõisnikupere ja ta eluase kaotas nii oma valitseva seisundi mõisas ja senised mõisad kujunesid ümber asundusteks. Jätkus ka külade hajumine taludeks, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde hulga uusi üksiktalusid. Samuti jätkus uute alevite teke. Nõukogude aeg muutis jälle Eesti asulastikku. Väga kiiresti hakkasid kasvama linnad. Oli neid ju vaja tulnukrahvastiku majutamiseks
linnaks Eestis, jõudes peaaegu kandadele vanadele tööstuslinnadele Narvale ja Pärnule. 1938. aastal anti suurematele alevitele omavalitsusõigused ja nimetati samuti linnadeks. Seega kasvas ametlike linnade arv peaaegu kolm korda - 12-lt 35-ni. Ümbernimetatud alevid siiski tõelised linnad veel ei olnud. Teine oluline tegur, mis asustuse arengut mõjutas oli maareform. Maal riigistati mõisnike maavaldused ja osa mõisamaad jagati talupoegadele ja moonakatele. Jätkus ka talude arvu kasv, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde palju üksiktalusid. Nii kujunes välja Eestile iseloomulik hajaasustus maapiirkondades. Seega oli majanduses toimunud muutuste ja maareformi tulemuseks Eesti asustuse ühtlasem kujunemine kogu riigi territooriumil. Linnarehvastiku osakaal jäi Lääne-Euroopa riikidega võrreldes madalaks - linnades elas Eesti iseseisvusperioodi lõpus vaid üks kolmandik elanikest.
annaabi.ee 
