Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimsed said neist sageli mürgituse 1930-1940 1930. aastate soengutel oli mitmeid nö. kohustuslikke elemente, et ta vastaks igati hooaja moodidele ja kaunistaks oma kandjat ning muudaks soengu omaniku võimalikult isikupäraseks. Lahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde Kümnendi teisest poolest alates muutusid soengud tunduvalt naiselikumaks ja õhulisemaks, rõivaste hõrk sensuaalsus nõudis uut joont ja juuksed läksid pisut pikemaks ning rohkem lokki. Eesti naised olid eelkõige paktilise meelega kui lokid ei sobinud, ei pidanud ennast lokkimisega piinama, et üldise moejoonega kaasa käia
uurib L. Madisson "Moealbumi" 3. numbrit. Ta läheneb ajakirjale igasuguse pieteedita, olles tunduvalt kriitilisem kui Razumovskaja. Ta märgib küll ära, et: "Nende (tänapäeva) nõuete seisukohalt näitab hiljuti ilmunud "Moealbum" nr. 3 põhiliselt õiget suunda meie moeloojate töös", kuid leiab ka hulgaliselt nii "kunstilisi" kui "ideoloogilisi" eksitusi, kusjuures mõlemat liiki vead sulavad enamasti märkamatult kokku. Artikli autor läheneb esitatud moodidele ühekaupa, kas kiites nad heaks või laites maha: "Paljude kaunite ja otstarbekate rõivamoodide kõrval on esitatud ka kavandeid, mis ei vasta tarbijate nõuetele." Ebasobivaks kuulutatakse karusnahksed kaunistused, kuna: "Meie kliima tingimustes ei saa kasukas ja karusnahast peakate olla iluesemeteks, ennekõike on need tarbeesemed pakase vastu." Kriitika osaliseks saavad kodanliku ajastu igandid ehk kübarad: "Lillede ja looridega peakatted ei vasta tänapäeva naise vajadusele ja maitsele
sai Jaani kirik tugevasti kannatada ja jäi varemetesse. Alles 1719. aastal alustati taastamistöödega, enne mida peeti jumalateenistusi küünis. Kahe aastaga taastati kirik kasutuskõlblikuks, küll aga järgiti taastamisel barokilikku joont, mistõttu laoti kooriruumi müürid kõrgemaks ja pikihoone kõrgseinad madalamaks, et ühendada kirik visuaalselt üheks tervikuks. 19. sajandil toimusid kiriku interjööris erinevad muutused vastavalt selle ajastu moodidele ja rajati mõned juurdeehitised nt. torni põhjaküljele püstitati tõllakuur, mille varemed 1955. aastal lammutati. 20. sajandi alguses kaeti tornikiiver vaskplekiga, tänu millele sai torn ka uue kuuli ja kuke. 1944. aasta pommitamise käigus sai kirik tugevalt kannatada tules lagunes müüride krohv, mille alt paljastusid unustatud keskaegsed skulptuurid. 1952. aastal varises varemetes kiriku kesklöövi põhjasein. Kuni 1989. aastani oli kirik varemetes,
annaabi.ee 
