Kas on võimalik, et kommunikaatorist saab retsipient ja retsipiendist kommunikaator? On! Seda näitab meil kõrval olev joonis! TALLINN 2007 Suhtlemistõkked! Suhtlemistõkkeid on erinevaid. Millised on näiteks keskonnast ja situatsioonist tingitud suhtlemistõkked? Kas nendeks võib olla kehv kuuldavus, vilets nähtavus, halb käekiri, kellaaeg, koht või ruum! TALLINN 2007 Neid on veelgi! Näiteks: Ollakse liigselt monoloogne, seatakse eelarvamusi kuulajate suhtes. TALLINN 2007 Kuidas saaksin muutuda paremaks suhtlejaks? Kui ma mäluksin nätsu ning puhuksin sellest mulle ja samal ajal värvin WC's peegli ees ripsmeid, kas oleksin parem suhtleja? Aga kui ma vaataksin kommunikaatorile silma, kuulaksin teda ning paluksin segajal oodata? TALLINN 2007 Ma ju tahan olla parem suhtleja. Järelikult... Kuulan teisi ning Avaldan ka oma
kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse: mineviku meenutus meenutamine tuleviku suunal Kierkegaardi meelest saab teist kordust tajuda ainult usulite vahendite kaudu, sellist kogemust ei saa kirjeldada, seda saab ainult kogeda. Adorno otsis mingit paremat ja ideaalset kordust, talle ei meeldinud uudsuse idee kunstis
kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse: mineviku meenutus meenutamine tuleviku suunal Kierkegaardi meelest saab teist kordust tajuda ainult usulite vahendite kaudu, sellist kogemust ei saa kirjeldada, seda saab ainult kogeda. Adorno otsis mingit paremat ja ideaalset kordust, talle ei meeldinud uudsuse idee kunstis
annaabi.ee 
