Monolavastus "Mis järgmiseks" Autor: Anu Roosna Juhendaja: Reet Kruup Alatskivi, 2018 Miks just monolavastus? Idee tekkimine Teema valiku põhjendus Eesmärgid Töö käik Stsenaariumi kirjutamine Lavastamine Proovide tegemine Esietendus Toimus 5. märtsil 2018 Alatskivi lossi galeriisaalis Vaatama oli kutsutud 7.-9. klass Pildid etendusest Pildid etendusest Video etendusest https://www.youtube.com/watch?v=6WkC46qHoII Tulemused Eesmärkide saavutamine Lahendatud probleemid Hinnang enda tööle Tänan tähelepanu eest!
Ajarefrään Jaanika Juhanson Retsensioon Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas lavastus „Ajarefrään“, mis rääkis ühest nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsis kuldkollas liblikat. See oli Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast istus mingisuguse mootorratta peale ning sõitsid sellega mööda tema eluteed edasi. Helle oli oma 20. aastate alguses, kui ta kutsuti nukuteatrisse prooviesinemisele
pakkumistest, kunstis on tulemust ennustada võimatu jms. Kõik on aktsepteeritavad põhjendused, aga nõudlikum vaataja aimab siiski probleemikoldeid ning näeb segadust draamateatri identiteedis. Isiksuste süsteem 2004. aastal avati pööningukorrusel endises dekoratsioonitöökojas draamateatri kolmas mängupaik maalisaal, kus praegu mängitakse kammerlavastusi, muu hulgas edukalt ka sellist üsna elitaarset zanri nagu monolavastus. Uus intiimne mängpaik, mis palju publikut ei mahuta, palju raha sisse ei too, nii et mida kõike seal veel teha võiks proovida. Vähemalt natuke hullust või piiridel kõndimist on ühele kunstnikule ja mõnele vaatajale ikka vaja! Draamateatrit on tihti nimetatud ka staariteatriks, kus töötavad meie parimad näitlejad tuntud ja armastatud staarid. Väikse liialdusega võib öelda, et draamateater on pea alati riisunud koore teatrikooli lendudelt ja teiste teatrite truppidelt.
rollilahendused), kui veenvalt on lavastaja terviku kokku sidunud jne) Näidend on loodud Ameerikas 1995 aastal, selle looja mängis ka peaosas. Klassika see ei ole, kuid peaks mainima, et tegemist on väga hea nö loenguga inimsuhete tasandil, naiste ja meeste üksteise vääritimõistmisest. Samas see ei ole selline tänitav loeng vaid humoorikas ja piltlikult publikuni toodud, et kõik mõistaks mis me valesti teeme. Minu jaoks oli see esimene monolavastus, ühemeheshõu, ning ma olin vägagi rahul. See pani osavalt publiku kaasaelama ja -mõtlema ning oli üldiselt kerge ja elust enesest süzeega jutustavas vormis lavastus. Aju sai nö puhata, kuna ei olnud vaja pingsalt kaasamõelda ja probleeme lahata või Hamleti-laadset keerulist sündmustikku jälgida. Näitleja oli publikusõbralik ja väga vaba ja lihtsa olemisega. Ta viis mõtted rändama ürgajast
rollilahendused), kui veenvalt on lavastaja terviku kokku sidunud jne) Näidend on loodud Ameerikas 1995 aastal, selle looja mängis ka peaosas. Klassika see ei ole, kuid peaks mainima, et tegemist on väga hea nö loenguga inimsuhete tasandil, naiste ja meeste üksteise vääritimõistmisest. Samas see ei ole selline tänitav loeng vaid humoorikas ja piltlikult publikuni toodud, et kõik mõistaks mis me valesti teeme. Minu jaoks oli see esimene monolavastus, ühemeheshõu, ning ma olin vägagi rahul. See pani osavalt publiku kaasaelama ja -mõtlema ning oli üldiselt kerge ja elust enesest süzeega jutustavas vormis lavastus. Aju sai nö puhata, kuna ei olnud vaja pingsalt kaasamõelda ja probleeme lahata või Hamleti-laadset keerulist sündmustikku jälgida. Näitleja oli publikusõbralik ja väga vaba ja lihtsa olemisega. Ta viis mõtted rändama ürgajast