(14.09.1829). Türgi kaotas osa Musta mere rannikust. Venemaale läks Doonau delta. Kreeka sai iseseisvuse ja võis valida endale valitsejaks mõnest Euroopa kristlikust dünastiast (v.a. Venemaa, Inglismaa, Prantsusmaa). Nikolai I oli võimalus vallutada Konstantinoopol, aga ta ei julgenud. Teisiti läks järgmises Vene-Türgi sõjas, kus vaidlus tekkis pühade kohtade küsimuses. 21 juunil 1853 sisenesid Vene väed ilma sõda kuulutamata Moldaaviasse ja Valahhiasse. Nüüd ei olnud suurriigid rahul ja Venemaa pidi Pariisi rahu järgi (30.03.1856) tagastama osa vallutatud territooriume ning Must meri kuulutati neutraalseks. Euroopa Kontsert
Astus Märtsis meeleheitliku sammu ja lasi Poola seinil kuulutada Eestimaa inkorporeerituks Poola riiki ( 12 märts 1600). Seda ei soovinud mitte ükski seisus. Truudusvandest öeldi lahti. SIinsed seisused olid kpll kuningale niisiis lojaalsed, ei soovinud minna Poola riigi koosseisu. Sellega polnud Sigismund loobunud pretensioonidest Eestile ega ka Rootsi troonile. 1600 Poola satub ka välispol raskesse olukorda. Tal tuleb suruda maha rahutused Moldaavias. Olid sunnitud oma väed viima Moldaaviasse, Liivimaale jääb väike Poola maaväekontingent. Liivimaale jääb u 1200 meest. Olukorda otsustab ära katsustada hertsog Karl. tal oli tek arusaam, et ta on edukas, kerge vaevaga oli aanud Eestimaa enda valdusse. 1600 toimub Linköpingi veresaun/riigipäev. Hertsog Karlil antakse õigus värvata mehi väkke ja eraldatakse suuremapoolne rahasumma. Enamik mehi kutsutakse teenistusse Soomest ja Rootsist, kutsutakse teenistusse Eestisse.Et alad endaga rohkem
maamõõtjana. 1935 lõpetas metallurgiainstituudi, 30ndate II poolest, 1937 a-st alates oli Nõukogude ja parteitööline eelkõige Ukrainas. II ms ajal oli rindel poliittöötajana. 1941-45 Lõunarinde Poliitvalitsuse Ülema Asetäitja, 18. armee Poliitvalitsuse ülem ja 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülem, kuni 1946 Taga-Karpaadi sõjaväeringkonna Poliitvalitsuse ülem. 1946 II poolest jätkus parteitöö Ukrainas, 1950 suunati Moldaaviasse, oli 1952 a-ni seal parteijuht, sealt Stalin 1952 lõpus tõi Brežnevi Moskvasse (XIX parteikongress). Kindlasti oleks tema karjäär kiirem olnud, kui Stalin oleks pikemalt elus olnud. 1953 märtsis Stalini surmaga uus kollektiivne juhtkond Brežnevit eriti ei soosinud, ta suunati vanale poliittööle, temast sai armee- ja sõjalaevastiku poliitvalitsuse ülema asetäitja, oli teisejärguline ametikoht. Kui H võimu endale sai,