19. saj-l pooldatakse laiemalt põhiseaduslikku monarhiat. Oluliseks ideoloogiks on Montesquieu (1689 1755). Hiljem levib rahva suveräänsuse ideoloogia, mis on tänapäeva dem aluseks. Pooldatakse vabariiki. Selle ideoloogia tõlgendajaks on ka Rousseau (1712 1778). Absolutismi põhjendatakse uute argumentidega kui varem (jumalik võim, jne). Absolutismi põhiliseks argumendiks on ratsionaalsus. Kuna Pr absolutismi ei moderniseerita, siis tulemuseks on revolutsioon. Valgustatud absolutism levib eelkõige saksa maailmas ning Venemaal. Silmapaistvaid tulemusi saavut Preisimaal (Friedrich II Suur). Nendes riikides viiakse läbi mitmeid reforme. Sellega saavutatakse seda, et rev nendes riikides ei puhke. Mõistlikuks peeti seda, et kui valitseja valitseb valgustuse vaimus, siis on valitsemine ratsionaalne ja hea. Lähtekohaks oli valgustusfilosoofia põhimõtete järgimine. Valitseja oli riigi esimene teener
tootlikkuse tõusu (nad jõuaksid kahekesi rohkem). Kolmanda ja neljanda lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt, võib-olla lisaks tootlikkust veel ka kümnenda töötaja juurdetulek. Nüüd küsime: kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist (jällegi piirprintsiip) alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja villitud pudelite arv ühe töötaja kohta vähenema. Muud tingimused jäävad samaks: villimisliini ei tehta pikemaks, ei moderniseerita, ei suurendata selle kiirust jne. Kui üheteistkümnes inimene natuke segaks teisi töötegemisel, siis kahekümnes lisanduja ei mahuks lihtsalt enam liini äärde seisma, rääkimata töötegemisest. Sajanda töölise juurdetulekul avaneks meile aga sootuks koomiline pilt: iga töötaja selja taga seisaks kümme inimest ja ootaks närviliselt oma järjekorda, millal ta saaks kah natuke tööd teha (planku värvida). Mida rohkem on töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta
19 kümnenda töötaja juurdetulek. Nüüd küsime: kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist (jällegi piirprintsiip) alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja villitud pudelite arv ühe töötaja kohta vähenema. Muud tingimused jäävad samaks: villimisliini ei tehta pikemaks, ei moderniseerita, ei suurendata selle kiirust jne. Kui üheteistkümnes inimene natuke segaks teisi töötegemisel, siis kahekümnes lisanduja ei mahuks lihtsalt enam liini äärde seisma, rääkimata töötegemisest. Sajanda töölise juurdetulekul avaneks meile aga sootuks koomiline pilt: iga töötaja selja taga seisaks kümme inimest ja ootaks närviliselt oma järjekorda, millal ta saaks kah natuke tööd teha (planku värvida). Mida rohkem on töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta
annaabi.ee 
